Aleksandr Mirer
vene nõukogude ulmekirjanik
Aleksandr Mirer (pseudonüüm A. Zerkalov; 2. mai 1927, Moskva - 18. juuli 2001, Moskva) oli Venemaa ulmekirjanik.
"Kus on rändurite kodu?"
muudaTsitaadid väljaandest: Aleksandr Mirer, "Kus on rändurite kodu?" Tõlkinud Tamara Reitsak. Tallinn: Eesti Raamat, 1984.
- Joon Üheksa tõstis käe:
- "Mihhail Tihhonovitš, me hindame koostööd teiega ülimal määral — ma räägin "eraldunute" nimel. Kuid pean ütlema ka seda, et mõnes asjas ei suuda te meist aru saada. Te samastate konkreetse isiksuse konkreetse kehaga, isiksuse kandjaga, unustades, et isiksus pole muud kui teatud kindlal viisil organiseeritud informatsioon. Mitte ainult mõistus, vaid isiksus tervenisti. Mõelge järele: ma ju saatsin kosmosesse isiksuste duplikaadid, mis mitte millegi poolest ei erine originaalidest. Mitte millegagi! Neil on täisväärtuslik mõistus. Nad on teadlikud oma minast. Nad elavad tänapäevas, neil on minevik ja nad unistavad tulevikust. Me saatsime maailma niisiis ikkagi isiksused ja meil puudub moraalne õigus neid saatuse hooleks jätta. Nende hukkumine võrduks surmaga samuti nagu teie ja minu puhul. Veel enam, mul pole õigust lahutada neid minevikust, mis on neile kallis. Ma pean nad siia tagasi tooma, muidu hukkuvad nad ikkagi. Kidunevad nagu sohu ümberistutatud männid. Järelikult pean ma nad Maale tagasi tooma ja originaalisiksustega ühendama. Mis tahes muu variant on sama mis tapminegi. Noh, aga praktilisest seisukohast … Nad toovad Teekonna kohta andmeid, mis on teile väga ja väga tarvilikud." Õpetaja muigas. "Kõrgest moraalist kinnipidamine toob alati praktilist kasu — selline on minu tagasihoidlik arvamus. Njaa. On lootust neid kõige lähemas tulevikus tagasi tuua." (385–386)
- [Zernov:] "Ivan Kuzmitš, aga miks te läkitasite lapsed — mitte täiskasvanud, vaid lapsed?"
- Dessantlane tõstis õpetajale iseloomuliku liigutusega sõrme:
- "See on salapärane lugu, milles ma pole veel selgusele jõudnud, kuigi seda oleks tulnud teha … Kas te kujutate ette isiksuse siirdamise bioloogilist mehhanismi, lugupeetud Mihhail Tihhonovitš?"
- "Absoluutselt mitte, Ivan Kuzmitš," kavaldas Zernov. "Olen ju praktik hoopis teises sfääris, eks?"
- "Njaa … Püüan … Asja lihtsustades võib öelda, et siirdamisel tekib ajus uus närviseoste süsteem, mis kujundabki uue isiksuse. Njaa … "Vahendaja" kiirgus sunnib need seosed ajule peale, kusjuures vanad jäävad praktiliselt puutumata. Uus isiksus ei tõrju vana välja, nad elavad seal koos, kooseksisteerimise printsiibil. Kuid …" Õpetaja pani sõrme vastu nina, "kuid kaks isiksust, kes seejuures ka printsipiaalselt erinevad, peavad kujundama kaks käitumisviisi, kaks erisugust käitumisviisi, mis on aga võimatu. Seepärast kõik, mida nimetatakse tahtejõuks, täpsemalt väljendudes — käitumise motivatsiooniks, kuulub ainult ühele isiksusele. Nimetagem seda ülemvõimuliseks. Ja bioloogiliselt … njaa, bioloogiliselt … on kujunenud nõnda, et inimajusse siirdamisel jääb ülemvõim teekondlase isiksusele. Kuid!" Ta tõstis jällegi sõrme. "Ainult juhul, kui see aju kuulub täiskasvanule … Salapärane lugu, tõepoolest! Ei kujuta ette, kuidas seda seletada. Minule kui õpetajale meeldib kujutleda, et lastel on käitumise motivatsioon tugevam kui täiskasvanutel … Mõistate?" (lk 386)