Täiskasvanu
suguküpsuse saavutanud organism
(Ümber suunatud leheküljelt Täiskasvanud)
Täiskasvanu on üldmõiste organismi arengustaadiumi kohta, täiskasvanud organism on suguküps. Inimese puhul peetakse selle sõnaga enamasti silmas täisealisust.
Proosa
muuda- Suured inimesed ei saa ju ise kunagi mitte millestki aru, lastel aga on nii tüütu neile ikka ja jälle seletusi anda.
- Antoine de Saint-Exupéry, Väike prints. Tõlkinud Ott Ojamaa. Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus 1960, lk 6
- Arvan maailmas seni elanud vaid kolm täiskasvanud inimest, kes on jumalikuks tunnistatud seks, et vabandada enda jäämist kuueaastaseks. Laotse, Buddha ja Kristus. Nende täiskasvanus avaldub selles, et nad eitavad kausaalse aheliku tunnetuslikku väärtust.
- Uku Masing, "Normaalse mõtlemise armetusest".
- Täiskasvanutel on kange tahtmine iga hinna eest seletada seletamatut. Kõik uus ja ootamatu ärritab neid, ja niikaua kui maailmas juhtub midagi uut, püüavad nad ihust ja hingest tõestada, et selles polegi midagi uut ja et see on neile juba ammu teada.
- Maurice Druon, "Tistou, roheliste sõrmedega poiss", tõlkinud Helle Michelson.
- Täiskasvanud ütlevad pidevalt, et võlgneme noortele lootust. Kuid ma ei taha teie lootust, ma ei taha, et te oleksite lootusrikkad. Ma tahan, et te oleksite paanikas, ma tahan, et tunneksite seda hirmu, mida mina tunnen iga päev.
- Greta Thunberg, "Meie maja põleb!", kõne Davosi ülemaailmsel majandusfoorumil, 25. jaanuar 2019
- Täiskasvanute maailmas pole asjad isetud ja eesmärgivabad kogemisobjektid nagu lastel, vaid nendega kaasneb teadmine asjade väärtusest ja väärtusetusest, kaasas käib hinnanguline hierarhia. Kenad ja värvilised pakkematerjalid ja nende huvitavad tekstuurid, neist tekkiv vaba ja lapselik mäng asub nüüd väärtusskaala madalaimas astmes, seal, mida nimetatakse üldistavalt prügiks.
- Erki Kasemets, intervjuu: Peep Ehasalu, "Kunstnik Erki Kasemets: üksiku asja habrast ilu ma ei märka", ERR, 30.09.2021
- "Nii et sa elasid kuus aastat koos oma vanaemaga, kes jõi õlut ja kuulas hommikust õhtuni Vennaskonda. Sa olid oma tunded Alexi vastu maha surunud ja ka uute sõpradega sul eriti sooje suhteid ei tekkinud. Sa olid eemal oma kodust, oma emast ja õest-vennast. Küllaltki hirmuäratav elu, kui aus olla," arvas Karl.
- Ma raputasin pead. "Mu elu polnud karvavõrdki hirmuäratav. Ma olin rahul. Ma olin ju ometi ise endale sellise elu valinud ning võisin iga kell asjad pakkida ja koju tagasi põrutada. Aga ma ei teinud seda. Mitte et ma ei oleks selle peale kunagi mõelnud, aga ... Ma olin oma eluga vanaema juures rahul. Mul oli õnnelik lapsepõlv. Kõik kaheksateist aastat. Üks rahulikumaid lapsepõlvi, mida ma üldse ette oskan kujutada.
- Aga mu õnnelik lapsepõlv sai otsa täpselt sellel päeval, kui ma sain kaheksateistkümneaastaseks. Usu või mitte, aga just nii see oli. öeldakse ju küll, et inimene saab täisealiseks just sellel sünnipäeval, kuid nähtavasti ma lootsin veel mõneks ajaks ema ja vanaema seelikusabasse tolknema jääda. Aga mul ei lastud. Just täpselt oma kaheksateistkümnendal sünnipäeval pidin ma mürtsuga täiskasvanuks saama. Ja kui sa veel teaksid, kui suur see mürts oli." (lk 20)
- Ma teadsin, et ma pean hakkama ise endaga toime tulema. Kellegi teise peale ei saanud ma enam loota. Ma olin ju juba rohkem kui kaheksateist aastat vana. Ma olin täiskasvanu. Ja kui sa oled vanem kui kaheksateist, siis oled sa üksi. Kedagi ei huvita enam, kuidas sa hakkama saad või kas sul on koht, kus olla. Lastekaitseasutused on maailmatuma toredad asjad, kuid nendest on paganama vähe kasu, kui sa oled kaheksateist. Faking täiskasvanu. (lk 167)
- Diana Leesalu, "2 grammi hämaruseni", 2005
- Tõmban kohvril sanga välja ja hakkan kõndima. Rattad kõrisevad tuhmilt betoonist kõnniteel. Möödun värvilistest majadest, astun ühest valgusvihust teise - ja mõtlen noormehele, keda kord televiisorist nägin. See kahekümneaastane tüüp oli kolmeteistkümnendast eluaastast saadik tundnud, et ta on filmis. Ta ei olnud tõeline, ütles ta ise. Ja vanemad ja sõbrad ja õpetajad olid ka kõik näitlejad.
- Mul oli temast kahju. Keegi ei taha igavesti näitleja olla. Aga samal ajal mõtlesin, kas ta polnud mitte ainuke, kes ütles valjusti välja selle, mida me kõik tunneme. Põhikoolis oli võib-olla teisiti. Aga minu keskkoolis mängib igaüks mingit rolli. Tõsiselt. Terve meie koolimaja on üks suur teater.
- Ma loodan muidugi, et hiljem see muutub. Aga vahel, kui keset kõige sügavamat ööd ärkvel olles voodis laman, kardan ma, et see ei lõppe iialgi. Siis on mul hirm, et täiskasvanuna ei saagi näitlemist lõpetada. Et sa ei saa kunagi vabaks. Et see jääbki alatiseks kestma. (lk 42-43)
- [Jim:] "Täiskasvanud on ühe kuradi jama kokku keeranud. Ja nüüd pean mina terve igaviku koolis käima, et õppida, kuidas nende jama säilitada? No kuulge!" (lk 58)
- Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018
- Poisile meeldisid plaadid, mitte tema.
- Ema oli ema, ema pärast oli piinlik, ema elas kummalist elu, tema ja ema vahele oli hakanud kerkima müür, mida popmuusika lammutada ei suutnud.
- Ema ei tohiks armastada hip-hoppi ega elada üüritud, kitsas teismelise ulualuses, kus riided vedelevad põrandal ning siinseal on plaadiümbrised. Õiged emad elavad eramutes, küpsetavad kukleid ning neil on mitmetuhandeline õmblusmasin. Helen nägi sageli poisi silmist, et ta on täiesti vale ema. Poiss ei usaldanud teda. Ta hoidis Helenit endast käeulatuse kaugusel. Helen oli liiga tema moodi.
- Täiskasvanud ei olnud enam täiskasvanud, nad olid igavesed teismelised, samas kui teismelised said aina nooremalt täiskasvanuks. Piirid pühiti minema ning uued piirid tekkisid paradoksaalsetesse kohtadesse. (lk 25)
- Maria Küchen, "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002
- Ma ei ole enam viisteist. Olen kaheksateist ja varsti saan üheksateist, juba sel suvel. Ma ei ole enam laps, olen suur inimene ja tean, et olen seda juba ammu. Võib-olla olen kogu oma elatud elu olnud täiskasvanud inimene, ise seda teadmata? Sõda ei lasknud mul laps olla, ei lasknud kellelgi. Aga ma tahtsin laps olla ja tahan veelgi... (lk 20)
- Nasta Pino, "Minu aeg ja selle lugu", 2015