Aleksandr Radištšev

Aleksandr Radištšev (31. august 1749, Moskva - 24. september 1802, Peterburi) oli Venemaa filosoof ja kirjanik.

Aleksandr Radištšev (kunstnik teadmata, maalitud enne 1790. aastat).

"Reis Peterburist Moskvasse"

Tsitaadid väljaandest: Aleksandr Radištšev, "Reis Peterburist Moskvasse", tlk Paul Viiding, 1958.

• Ühiselu õnn võib esineda mitmel kujul. Öeldakse, et riik on õnnelik, kui temas rahu ja hea kord valitsevad. Õnnelikuna näib ta, kui põllud pole söötis ja kui linnades tõusevad uhked hooned. Õnnelikuks nimetatakse riiki, kui tema sõjariistade võim ulatab kaugele ja kui ta valitseb naabrite arvamiste üle mitte üksnes oma jõuga, vaid ka sõnaga. Kuid kõike seda õnne võib nimetada väliseks, silmapilkseks, ajutiseks, osaliseks ja ettekujutatavaks. (lk 112)
• Kõik sõjamehed seisavad oma kohtadel. Nende ridades paistab kõige parem kord. Üksainus käsk, ülema üksainus käeviibe paneb liikuma kogu leeri, ja paneb selle liikuma heas korras. Aga kas me võime sõjamehi õnnelikeks nimetada? Sõjaväelise täpse sõnakuulmise läbi nukkudeks tehtuina on neilt võetud isegi liikumise vabadus, mis on omane üksnes elavaile olendeile. Nad tunnistavad ainult ülema käsku, mõtlevad, nagu tema tahab, tungivad, kuhu tema juhib. Nii võimas on valitsuskepp riigi kõige vägevama jõu kohal. Üheskoos suudavad nad kõik, kuid lahutatult ja omaette on nad otsekui loomad karjas ja kuulavad karjase sõna. (lk 112-113)
• Vabaduse arvel saadud kord on meie õnnele niisama vastukarva nagu ahelad. Sada orja, kes on naelutatud sõudepinkide külge laeval, mida aetakse edasi aerude jõul, elavad vaikuses ja korras; kuid vaata nende südamesse ja hinge. Piin, kurvastus, meeleheide. Tihtilugu tahaksid nad elu vahetada surmaga; aga sedagi ei anta neile. Nende kannatuste lõpp on õnn; õnn pole aga orjusele omane, ja sellepärast nad elavad. Niisiis ärgem laskem ennast pimestada riigi välisest rahust ning korrast ja ärgem pidagem teda ainult nendel põhjustel õnnelikuks. Vaata alati kaaskodanike südameisse. Kui sa neis rahu Ja vaikust leiad, siis võid ütelda tõesti: ennäe õnnelikke. (lk 113)
• Eurooplased, kes olid Ameerika laastanud, olid selle põldusid tema päriselanike verega väetanud, tegid omakasu pärast oma tapmistele lõpu. Tugevate loodusevapustuste poolt uuendatud maapooliku tühjaks jäänud nurmed said tunda sahka, mis rebestas nende pinda. Vili, mis rammusatel põldudel asjata kasvas ja kuivas, tundis, kuidas ta kõrsi hakkas niitma vikatitera. Mägedel hakkasid langema kõrged puud, mis iidsetest aegadest olid katnud nende harju. Viljatud metsad ja kibedad tihnikud muutuvad viljakandvateks põldudeks ning kattuvad sadat seltsi taimedega, niisugustega, mis on omased ainult Ameerikale või on sinna õnnestunult ümber istutatud. Rammusatel luhtadel söövad arvukad karjad, mida inimene on määranud oma toiduks ja töö tarbeks. Igal pool on näha töötegijate ehitavat kätt, igal pool paistavad silma heaolu ja korra välised märgid. Aga kes on see, kes nii võimsa käega sunnib kitsit ja laiska loodust nii suures külluses oma vilju andma? Tigedad eurooplased, kes tõejumala nimel rahuarmastust jutlustavad, kes vagadusest ja inimarmastusest räägivad, pärast seda kui nad olid indiaanlased kõik korraga ohvriks toonud, kes vallutajate metsikute tapmiste tüve külge poogivad külmaverelist orjusega tapmist ja enestele ostu teel orje omandavad. Needsamad õnnetud ohvrid Niigeri ja Senegali palavatelt kallastelt, kes on kistud ära oma kodudest ja perekondade juurest, ümber asustatud neile tundmatuisse maadesse, künnavad nüüd ränga kepi all viljakaid nurmi selles Ameerikas, kes nende tööd alatuks põlgab. Ja meie nimetame seda ülekohtu maad õnnistatuks sellepärast, et ta nurmed pole kasvanud täis ohakaid ja ta väljad on küllastatud mitmesugustest põlluviljadest? Nimetame õnnistatuks maad, kus sada uhket kodanikku upuvad toreduses, tuhandeil ei ole aga kindlat peatoidust ega peavarju palavuse ja külma vastu? Oo, et need viljakandjad maad jälle tühjaks jääksid! Et kibuvitsad ning ohakad oma juured sügavale ajaksid ja: kõik kallid ameerika maaviljad hävitaksid! Värisege, mu armsad, et teie kohta ei öeldaks: "Unusta oma nimi, see lugu vestab sinust." (lk 113)
• Kuid küsi, mida januneb vallutaja? Mida ta otsib, laastates asustatud maid või alistades oma riigile kõrbeid? Vastuse saame kõige raevukamalt nende hulgast — Aleksandrilt, keda hüütakse Suureks, kuid kes tõesti ei ole suur oma tegude, vaid hingejõu ja hävitamiste poolest. "Oo, ateenlased!" kuulutas ta, "kuidas peaksite mind kiitma." Pöörane! vaata oma teekonda. Sinu lennu äge tuulekeeris, mis kandus üle su riigi piiride, kiskus oma keerisesse tema elanikke, ja kõiki riigi jõudusid oma sööstis kaasa vedades jättis enda järel maha kõrbe ning surnud ruumi. Sina, vihane metskult, ei mõtle, et maad oma võiduga laastates ei leia sa võidetus mitte midagi, mis sind kosutaks. Kui sa omandad kõrbe, saab ta hauaks su kaaskodanikele, hauaks, mis neid katab; uut kõrbet asustades muudad sa viljaka maa viljatuks. Mis kasu siis on, et sa kõrbest tegid eluaseme, kui teised eluasemed selle läbi tühjaks jäid? Kui sa aga vallutasid asustatud maa, siis loe oma tapmised üle ja kohku. Sa pead hävitama kõik südamed, kes sind sinu vägevuses on vihkama hakanud; ära arva, et hirmuga saab kedagi ennast armastama panna. Kui mehisemad kodanikud on hävitatud, jäävad su võimu alla arad hinged, kes on valmis orjaiket kandma; kuid nendeski juurdub sügavale viha sinu rõhuva võidu vastu. Sinu vallutuste viljaks saab olema, ei maksa end petta, tapmine ja vihkamine. Järeltulevate põlvede mälestuses jääd sa piinajaks: sind saab vaevama teadmine, et sa oma uutele orjadele vastik oled, ja et sinust lahti saada, paluvad nad sinu surma. (lk 115)