Ametüst

Luule

Ja asub kohe võitlema Turpin.
...
Ta annab kannuseid ja hobu lendab,
üks siht vaid ees — Abismi rünnata.
Sel käes on kilp, kust sätendavad vastu
topaasid, ametüstid ja rubiinid.
(Metas'i orus kord emiir Galafe
sai selle kilbi otse saatanalt.)

• "Rolandi laul", tlk Johannes Semper, rmt: "Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia", 1962, lk 117

Caesarion seisis kõigist eespool,
seljas roosikarva siidist rüü,
rinnas kimp hüatsinte,
vööks kaks rida safiire, ametüste,
kingad kätketud valgeisse
lintidesse, tikitud roospunaste pärlitega.

• Konstantinos Kavafis, "Aleksandria kuningad", tlk Mati Sirkel, rmt: K. Kavafis, "Luuletused" (1989), lk 26

Jumalaga, jumalaga, smaragd, ametüst ja müsteerium,
jumalaga, on tulnud määratu, kerajas hetk,
õige alastushetk, pea-alaspidi-hetk,
mil karvad torkima hakkavad maitsjate rõvedaid huuli.
On see hetk, on aeg ütelda plahvatav sõna,
aeg, kus rõivaist saavad linnud,
aknaist karjed,
lampidest "appi!"
ja sest suudlusest seal nurga taga, kahe vahel,
okas,
millest vallandub surm, öeldes:
Ma armastan teid.

• Vicente Aleixandre, "Valss", tlk Ain Kaalep, rmt: "Südame ajalugu", LR 52/1978, lk 23-24