Anneli Kont-Rahtola
Eesti pärimusmuusik
Anneli Kont-Rahtola (sündinud 1964) on eesti pärimusmuusik, pikaajaline pärimusmuusika õppejõud Viljandi Kultuuriakadeemias.
Intervjuud
muuda- [Pärimusmuusika õpetamisest kõrgkoolis:] Siin peab teadma nõukogudeaegset rahvamuusika olukorda. Kultuur, kaasa arvatud rahvamuusikud, oli kontrolli all. Koonduti kapellidesse, kus tuli noodist mängida nii, nagu keegi oli ette kirjutanud. Olime Celiaga selleks ajaks olnud mõnda aega Leigarites ja seal oli õnneks natukene vabam olukord: tantsides ja pilli mängides tähtsustati individuaalsust. Peale selle ka eluline aspekt: folklooriliikumine ja kodukoha kultuuri armastus kasvas 1980ndate aastate lõpul mühinal.
- Meil õnnestus 1980ndate lõpus käia Rootsis ja Norras, Saksamaal ja Soomes festivalidel, kus kohtasime eluspärimust, mis Eestis oli sel ajal surutud teise vakku. Siin oli pärimusmuusikast rahvakapellide tegevuses selleks ajaks saanud lavakunst. Noorte seas pärimusmuusika järjepidevust ei olnud. Siis saime aru, et pärimusmuusikat tuleb hakata õpetama kõrgkoolis, sest ilma toeta oleks valdkonna ellujäämine olnud küsitav.
- Pärimusmuusika õpetamisel oleme silmas pidanud kahte ideoloogiat. Esimene on, et istutakse koos elava eeskujuga ja õpitakse temalt. Teine – ja mitte sugugi vähem tähtis –, et noored mängivad omavahel ja sealt tekib hoopis teine energia. Kõrgkoolis on vaja, et need kaks aspekti saaksid kokku, ja seda me ka püüdsime saavutada.
- Peale selle oli meil suhtumine, et iga üliõpilast väärtustatakse, hoitakse, kaasatakse ja püütakse aidata ning tänu sellele sai pärimusmuusikutest nii-öelda perekond.
- Külapillimees mängib just seda, mis on tal seal kohapeal ja sealsamas, seotud tema eluga. Kõrgharitud pärimusmuusik peab oskama seda näha ja tähele panna, isegi kui ta ei oska kohe järele teha. Noor pillimängija peab vaatlema, õppima, analüüsima ja külapillimehe oskused omale selgeks tegema. Seejärel võtab ta ette järgmised pillimehed ja kordab nendega seda kõike samamoodi. Nii tekib tal mitme pillimehe pagas. Tänu sellele ongi kõrgharitud pillimängija huvitav, et tal on vaid talle omane pagasikomplekt.
- Seda võib võrrelda näiteks klassikalise muusika meistriklassidega. Klassikalist muusikat õpitakse tavaliselt juba lapsest peale ja 18–25 aasta vanuselt minnakse kusagile maailma meistriklassi. Neil on tugevad standardid, nagu ka džässis. Pärimusmuusikas hinnatakse aga palju enam isikupära.
- Jälgin Eesti kultuuripõldu huviga ja näen, kui palju nähtavam see on võrreldes Soomega riigi- ja erameedias. Seal on see kõik tagaplaanil. Ja kuidas siin regilaulu kaasa lauldakse või üheskoos pilli mängitakse! Viljandi pärimusmuusika festival on nüüdseks nii tuntud igal pool, ka Soomes – ja mitte ainult rahvamuusikute seas. Kaugemalt vaadates paistab mulle, et kui oled eestlane, pead esiteks osalema kultuuriüritustel ja teiseks olema vähemalt mingisuguse spordivõistkonna fänn. Eestis on kultuur kõrgel kohal, mujal ollakse palju leigemad.
- Nüüd, kus ma enam õpetamistöös ei osale, käin ikka, kui võimalus on, kontsertidel. Vahel isegi, kui keegi esinejatest mind märkab, on läbi mikrofoni kuulda olnud: "Oi, õpetaja!" On ikka soe ja uhke tunne hinges küll, et osake minu tööst paistab ja kuuldub praegu nende muusikute poolt ning publik – kõik need inimesed – naudib seda!
- Anneli Kont-Rahtola, vestlusring: Tarmo Noormaa, "30 aastat pärimusmuusika kõrgharidust Eestis", Sirp, 15.10.2021