Futurism

Proosa

Selleks, et ülistada jaapani vaase — või kallima küüneotsa, fajanssi (nagu teie, esteedid), või pilvelõhkujaid (nagu teie, futuristid) — piisab näimisest.

Selleks, et kõnelda Jumalast, päikesest, armastusest — tuleb olla.

Luule on olemine: teisiti ei saa.

Marina Tsvetajeva märkmik, 19. märts 1919, rmt: Marina Tsvetajeva, "Elu tules. Pihtimused", koostanud Tzvetan Todorov, tlk Mirjam Lepikult, Tallinn: Sinisukk, 2007, lk 114

Olete muidugi kuulnud futurismist? See on uus vool kunstis. Tema jaatavad põhijooned on veidi segased, kuid eitavad küljed selle eest üliselged. Nad ütlevad: "Maha kõik vana! Maha kõik, mis enne meid on olnud! Maha kõik, mida meie pole teinud! Maha Hellas, renessaanss, Shakespeare, Goethe, Dostojevski!"

Futuristid unustavad, et nende pääs midagi päris uut ei või olla; kõik on nii või teisiti minevikust päritud, sellest, mis enne neid olnud. Kui nad nüüd minevikule "maha!" karjuvad, siis kõlab see hüüd ka neile enestele. See on hädahüüd!

Ja see hädahüüd tuletab meele Rooma keisri, kes kahetses, et inimesesool üks pää ei ole, sest siis võiks terve soo korraga hävitada. Nagu näete, unustas roomlane, et ta kogu inimesesoo pää raiumisega ka iseenese nupu maha oleks võtnud.

Aga ehk ei pidanudki see keiser ennast inimeseks? Õige! Rooma keisrid olid jumalate järeletulijad, kui mitte jumalad ise; vähemalt said nad surmas jumalateks. Aga ehk oli tal ka aimu üheksateistkümnenda aastasaja üliinimesest? Võimalik! Sest roomlastel oli nii paljustki aimu. Nad olid ajaloo suuremad röövikud, aga rääkisid ainult õigusest, rahvaste õigusest. Selle poolest olid nad täielikud futuristid — tulevikumehed.

A. H. Tammsaare, "Futurism", rmt: "Sõjamõtted", Tartu: Noor-Eesti, 1919, lk 11

Muidugi ei olnud futurism senises kirjanduses enam täiesti tundmatu maneer. Sellega oli katsetanud juba enne Maailmasõda "Kollase Komeedi" kirjanikerühm, mis koosnes ka ainult kahest mehest — Emmanuel Viinalasest ja Konrad Vohabist — ja neistki oli üks luuletaja, teine prosaist. Nad olid aga saanud väga mõnitavate arvustuste osaliseks, isegi Gottfried Tertsius oli tookord oma maapaost nende vastu kirjutanud üsna sapiselt, iseloomustades nende "Kollast Komeeti" kui pehmet paberit, millel on ainult üks teatud otstarve, ja nende fantaasiatuld kui tulekahju paberihunnikus, mis kedagi ei soojenda. (2. ptk, lk 286)
- Albert Kivikas, "Nimed marmortahvlil II", rmt: "Nimed marmortahvlil I-II", Tallinn: Leksiko, 2003, lk 267–446

Luule

Puse-, kuseleb kui hulluke
meie futurismi pulluke.
Soola saba peale, abi rutulist —
raisku läheb muidu futurist!

August Alle, "Lendav Pulluke", rmt: "August Alle", sari: Väike luuleraamat, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, lk 103