Vikitsitaadid

Gunta Randla

eesti teatri- ja telekunstnik

Gunta Randla (neiuna Lukstina, sündinud 9. juunil 1943) on läti päritolu Eesti teatri- ja telekunstnik.

Artiklid

muuda
  • Olen lõpetanud Riias tarbekunstikooli ja pärast seda Eesti kunstiinstituudis maali- ja teatridekoratsiooni eriala. Suunamise sain Eesti Televisiooni, kus töötas ka üks meie kursuse juhendajatest Linda Andreste. Televisioon oli sel ajal uus ja huvitav. Läksin sinna kunstnikuna tööle juba viimasel kursusel 1968. aastal. Mõtlesin, et lähen ja proovin, aga see prooviaeg kestis üle 30 aasta.
  • Teatri- ja telenukk on täiesti erinevad. Teatrinukul on sees mehaanika ja ta peab olema väga vastupidav. Telenukk ei pea olema nii tugev, aga peenemalt tehtud ja ilmekam, sest teda näidatakse väga lähedalt. Aga nii teatris kui ka televisioonis joonistasin mina nukukavandid, aga nukud tegid valmis nukumeistrid ja butafoorid.
  • Aastal 2000 sai minust Mustamäe laste loomingu maja teatrinuku ringi õpetaja ja sain selgeks ka nukuvalmistamise nipid. Lapsed käisid selles ringis kaks korda nädalas ja me meisterdasime koos nukke. Mul on pedagoogipaberid juba sellest ajast, kui ma Riia tarbekunstikoolis õppisin. Nooruses olin lühikest aega ka koolis kunstiõpetaja, aga üldiselt oli see minu jaoks uus ja huvitav kogemus. Alati valisin välja ühe loo või muinasjutu, mille tegelasi me tegema hakkasime, et saaks pärast seda lugu ka mängida. Joonistasime kavandid valmis, mina ees ja lapsed järel, siis hakkasime nende järgi nukke tegema. Sügisest jõuludeni tegime ühe loo nukud, uue aasta algusest kevadeni teised. See oli päris suur ja tõsine töö. Seitsme aasta jooksul, mis ma selles majas töötasin, valmis päris palju nukke.
  • Nukkude meisterdamine arendas mitte ainult lapsi, vaid ka mind ennast. Lisaks andis hea emotsiooni. Kui nukk valmis sai ja hästi välja tuli, pani see laste silmad särama ja mul endal oli ka hea soe tunne.
  • Üks huvitav nukuvalmistamise kogemus oli mul mõni aasta tagasi. Mulle helistati Koolibri kirjastusest ja paluti, et teeksin Jaanus Vaiksoo 2011. aastal ilmunud aabitsa ühest tegelasest, Jaagupi-nimelisest poisist nuku. Mõte oli, et selle aabitsa järgi õpetavad õpetajad saaksid seda nukku tundides kasutada. [---]
Kõigepealt uurisin aabitsa illustreerinud kunstniku Kadri Ilvese piltidelt põhjalikult, milline Jaagup välja näeb. Ta on punase peaga, natuke unistava olekuga armas poiss. Enne, kui hakkasin nukku tegema, püüdsin tema karakterit paberil lahti joonistada, seda oli üsna keeruline tabada. Niikaua joonistasin, kuni tundsin, et tulemus on õige. Esimene nukk ei õnnestunud, tuli liiga ulakas. Tegin uue, ja sellega jäin rahule. Pea lõikasin välja poroloonkuubikust ühes tükis, nii nagu skulptor seda teeb. Lõigata tuli väga täpselt, igalt poolt parasjagu, sest hiljem enam kuskile materjali lisada ei saa – liimikohad jääksid näha ja tunda. Siis tuli pea pooleks lõigata, silmad oma kohale asetada, uuesti kokku panna ja kangaga katta. Õnneks on tänapäeval selline materjal nagu fliis, mida saab nii sättida ja pingutada, et õmblused ei jää näha. Nukul on vähemalt sada õmblust, kusjuures masinaga on õmmeldud ainult püksid, kõik muu on käsitöö. Juusteks leidsin kangapoest sobiva kunstkarusnaha, mis pole küll päris punane, aga mõjub veel huvitavamalt. Nende nukkude valmistamise peale kulus mul mitu kuud, aga tulemusega jäin ise rahule – mul pole ühtki nii liikuvat nukku varem olnudki. Nukul saab liigutada pead ja käsi, ta saab panna istuma ja astuma. Ma ei tea, millistesse koolidesse need kümme aabitsapoissi läksid, aga usun, et nad muudavad aabitsa õppimise huvitavamaks küll.

Intervjuud

muuda
  • [Valgetähe V klassi teenetemärgist:] See ei ole ju õige, sest ma ei ole üldse parem kui teised! Telemajas oli meid kümme tükki, mina olen lihtsalt rohkem plõksinud. Teistest telekunstnikest võiks sama palju rääkida kui minust, kui nad oleksid natuke edevamad. See teenetemärk on lihtsalt juhus, ma usun!
  • Uhh, süda kohe klopib, mis ta siis ei klopi! Mis ma pean nüüd tegema? Ei teagi, kuhu see märk panna – ma käin ju niimoodi riides, et pole seda kuhugi paigutada. Aga aitäh, muidugi!


  • [K]ui minu lapsed olid väikesed, olin väga palju tööl. Lastelavastusi salvestati stuudios tavaliselt laupäevadel-pühapäevadel, olin hommikust õhtuni stuudios, ma sisuliselt elasin telemajas ja lapsed olid väga ripakil.
  • Mulle ei ole lapsest saati meeldinud nukk, mis on pealt justkui armas ja pehme, aga seest kõva ja seal sees on mingisugused orad. Olen kogu aeg selle vastu olnud ja ma olen enamjaolt välja mõelnud ja saanud teha niisuguseid asju, mis on ikkagi pehmed ja armsad. Isegi kole võib olla armsalt kole.
  • Kunstnikel oli telemajas abiks kolm butafoori, meie joonistasime ja ise meisterdama ei pidanud. Neile ütlesime: "Tee ümber, see ei kõlba!". Alguses tegime nukke puhtalt poroloonist, sest telenukke ei ole ju vaja kaua säilitada, neid on vaja vaid salvestamise ajaks. Aga ühelt maalt kõik muutus. Ei olnud meil enam rekvisiitorit ja pärast ei olnud enam kunstnikku.
  • [Nukutöö jätkamisest:] Kus ma ennast nüüd sedaviisi neile peale suruma hakkan. Aga tahaks, muidugi tahaks! See on nii raske teema. Praegu on telemaastikul üldse ju nii teistmoodi. Enam ei tehta lavastusi stuudios ja aeg on teine. Aga teha kõike ainult virtuaalselt... Noojah.


  • Nukuteatri nukud tehakse nii, et need kestaksid kaua, kuid telenukke pole ju vaja nii teha. Mina hakkasin telesse tegema pehmeid poroloonist nukke, mis oleksid liikuvad. Neid oli vaja ju üksnes salvestusteks.
  • 1999 oli botaanikaias telepidu ja ega meile keegi öelnud, et meid koondatakse. 30 aastat olin seal töötanud, ainult ühes paigas. See oli esimene mats! Meile oli valus teadmine, et niiviisi ei tee enam keegi telesaateid edasi, sest kõik töökojad kaotati ära. Toomas Lepp ütles, et me oleme vanamoodsad: "Nüüd tuleb firma oma asjadega, paneb dekoratsioonid üles, ja meie maksame natuke. Kunstnikke ega töökodasid pole vaja!" Aga asjad ei käi ju niimoodi!
  • Ma kirjutasin üle aasta, kui juhatus jälle vahetus, kuidas peaks nukke hoidma, sest need ju lagunevad! Et need asjad ei kaoks ära. [---] Mind saadeti väga ilusasti ukseni ja paber pandi sahtlisse.
  • Tegelikult on praegu küsimus selles, kuidas telenukke säilitada. On tagumine aeg neid päästa. Meie, telekunstnikud, oleme veel elus ja saame appi minna, kas või nukke pesta ja kohendada. Heastada seda, mida veel saaks. Aga meie oleme ju eikeegid.
  • [Telesarja "Mõmmi ja aabits" algusest:] Kõik oli hall, sest esimesed osad olid mustvalged! Seejärel tuli väike paus ning siis tuli telesse värv. Suupritsi ja guaššvärviga puhusime sellele hallile karvale pruuni peale. Prillid ja riided olid seda värvi täis!
  • [Eesti keele õppimisest ERKIsse õppima tulles 1960. aastate algul:] Tulime Lätist kolmekesi, meil oli sõnaraamat ja õppisime sealt sõnu. Eestlased olid nii heatahtlikud, kui sa paarigi lauset teadsid, ning see inspireeris õppima. Esimene talv oli raske, aga järgmisel sügisel tundsin, et suudan juba rääkida.
  • Inara abiellus erkika Ülo Õunaga ja mina tipika Tiit Randlaga – tahtsin ilusat ja pikka meest, ning sain eestlase. Ainult üks meist oli tõeline lätlane ja abiellus lätlasega!



  • ["Mõmmi ja aabitsa" nukkudest:] Ise lõikasime kostüümid, suupritsiga puhusime mingit vedelat lurri peale. Kui tuli värvitelevisioon, puhusime samale närule karvale värvi peale.
  • [Aabitsanukk Jaagupi valmistamisest:] Lõug oli väsinud, sest lõug liigub lõikamisel kaasa. See on tohutu töö, aga see oli nii südamelähedane.
  • Ma olen sada protsenti lätlane. Seitsmenda klassi lõpus sõitsime ekskursioonile Pärnusse ja ööbisime ühes koolimajas. "Suur valge maja" oli üks esimesi väljendeid, mis eesti keeles õppisin.
  • Saatus on imelik. Lätlased mind ja minu asju ei tea ja need asjad neile ei kõnele, sest neil pole seda mälestust.
    • Gunta Randla, intervjuu: Kaire Reiljan, "", Lääne Elu, 6. märts 2014, lk 4-5

Tema kohta

muuda


  • Kui Mõmmi lugude esimeses seltskonnas mängis Rebase Reinu näitleja Lembit Ulfsak, siis jätkuosades sai rebase rolli Juhan Ulfsak. Gunta visanud noorele talle hindava pilgu ja teatanud otsekoheselt: "Juhan, sul on sama ilusad põlved kui su isal olid!" Gunta poetab takkajärele, et eriliselt rõõmsaks noor Ulfsak säärase komplimendi peale ei muutunud. Vaatas vaid ütlejat jahmunud pilguga. Gunta itsitab: "Ega talle see lause vist nalja teinud! Aga põlved olid tal tõesti ilusad!"


  • Kadekopsudega on seotud ka üks skandaalimaiguline lugu. Nimelt avastas Randla viis aastat hiljem suvilas telekat lahti tehes, et seal toimetavad üsna tema Kadekopsude moodi tegelased, ainult et suuremad ja liiguvad, nimeks on neil Tweenied. Randla ütles, et teab küll, kust Tweenie-tegijad tema idee üle võtsid. "Ma ise panin Kadekopsud rahvusvahelisele näitusele," ütles ta.
    • Gunta Randla, intervjuu: Kaire Reiljan, "", Lääne Elu, 6. märts 2014, lk 4-5
    • "Tweenied" ("Tweenies") oli BBC nukusari 1999-2002.

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Gunta_Randla&oldid=111006"