Hööveldamine
Proosa muuda
- Nõnda siis tõi Jürka lauad tuppa ja hakkas saagima ning hööveldama, mõõtma ning kopsima. See võttis hulk aega. Juula tüdines kuulates, sest nagu ta nüüd leidis, meeldis talle juba rahu ja vaikus rohkem kui müra ja askeldus.
- "Mis sa seal niipalju hööveldad?" küsis ta viimaks.
- "Teen lauad siledaks," vastas Jürka.
- "Tee ainult väljaspoolt, et teistel oleks ilusam vaadata."
- "Teen ka seespoolt, et sul oleks parem magada."
- "Kui paned mu sinna, siis uni niigi hea."
- Anton Hansen Tammsaare, "Põrgupõhja uus vanapagan", XVII ptk
- Mets täitis ta tuba. Taburet, mille mõõdud olid võetud istuva inimese tagumiku ja põranda vahemaa järgi, laud, mida läks tarvis kirjutamisel ja söömisel, uks, mis avas seintega ümbritsetud õhukuubi naaberkuubile, kaotasid puusepa poolt neile kunagi antud otstarbe ning muutusid kirikupiltide pühade Partolomeuste taolisteks paljaksnülitud tüvedeks ja oksteks, mis kandsid viirastuslikke lehti ja nähtamatuid linde, ägisedes ikka veel ammuilma vaibunud tormide käes, ja millele hööveldamisest oli jäänud sinna-tänna paar vaigupisarat.
- Marguerite Yourcenar, "Opus nigrum". Tõlkinud Merike Riives, 1982, lk 128
- Ja talle sugenes kosutav teadmine nagu kirgas valgus, et ta on mässitud valesse, mille keegi oli just välja mõelnud, et ta oli väljamõeldises ja hööveldas ja vasardas ja nägi vaeva, et anda surmale neljakandilist, arusaadavat kuju, vahest selles väljamõeldises, mida Jaspar oli alustanud vana emaküülikuga, väljamõeldises, millele tuli teha lõpp seeläbi, et ta lööb selle kildudeks ja pääseb sellest välja.
- Ent oli tõesti nii, et surm ei olnud ainult kurbusttekitav, vaid isegi natuke naljakas, surnute hulk ise oli kummastav.
- Ta lagistas naerda ja hööveldas ühtlaste ja jõuliste tõmmetega, Siis läks ümberringi hämaraks ja ta kergitas pilku, ukseavas seisis keegi võõras mees.
- Ma juhtusin sind kuulma, ütles mees ja Könik sai paugupealt tema hääletoonist aru, et ta on ida poolt, Kvurkeni päramisest servast.
- See on höövel, ütles Könik. Höövel hakkab kriiskama, kui puu on toores.
- Torgny Lindgren, "Valgus", tlk Tõnis Arnover ja Väino Klaus, 1991, lk 18