Inetud luiged

Arkadi ja Boriss Strugatski ulmeromaan

"Inetud luiged" ("Гадкие лебеди") on vendade Arkadi ja Boriss Strugatski ulmeromaan. Raamat kirjutati aastatel 1966-1967, kuid jäi tsensuuri tõttu avaldamata ning ilmus esmakordselt autorite loata 1972 Saksa Föderatiivses Vabariigis, Nõukogude Liidus aga alles 1987 Läti ajakirjas Daugava. Eesti keeles avaldati romaan Kalle Käsperi tõlkes 1997. aastal kirjastuses Varrak.

Tsitaadid teosest

muuda

Tsitaadid väljaandest: Arkadi ja Boriss Strugatski, "Inetud luiged", tlk Kalle Käsper, Tallinn: Varrak, 1997


Viktoril läks südame alt külmaks. Teda haaras ähmane rahutus. Või isegi hirm. Otsekui oleks kass talle näkku naernud.
"Kõik loomulik on alati primitiivne," jätkas Bol-Kunats. "Seevastu inimene on keerukas olevus ja temale loomulikkus ei sobi. Kas te mõistate mind, härra Banev?"
"Jah," ütles Viktor, "muidugi mõistan." (lk 11)
  • "Miks sa täna nii kuri oled?" küsis Viktor.
[Diana:] "Ma olen üldse kuri. Sina oled andekas ja mina olen kuri. Kui võtta sinult ära andekus ja minult kurjus, jääb järele kaks kopuleeruvat nulli."
"Nulli ja nulli vahel on vahe," tähendas Viktor. "Sina oleksid isegi nullina tipp-topp – säärane sale, oivalise figuuriga null. Ja pealegi, kui võtta sinult ära su kurjus, siis sa muutud heaks, ja see pole üldjoontes samuti halb."
"Kui minult ära võtta kurjus, siis ma muutun meduusiks. Et ma muutuksin heaks, selleks tuleks kurjus asendada headusega."
"Naljakas lugu," ütles Viktor. "Harilikult naistele ei meeldi abstraktsed arutlused. Aga kui nad ikkagi nendesse sukelduvad, siis muutuvad nad harukordselt kategooriliseks. Kust sa õigupoolest võtsid, et sinus on ainult kurjus ja mitte kübetki headust? Nii asjad ei käi. Sinuski on olemas headus, ainult see ei paista kurjuse varjust välja. Igas inimeses on segu kõigest, ja elu litsub mingi ühe osa sellest pinnale." (lk 45)
  • See, mis sa räägid, on tõest nii kaugel, et ma isegi ei solvu selle peale. (lk 46)
  • Iga karistamata jäänud kuritegu kutsub esile uue kuriteo. (lk 49)
  • Vale ja tõde nagu vend ja õde, tänane tõde on homme vale. Eilne vale on homme tõde, puhas tõde, harjunud tõde... (lk 64)
  • [Viktor:] "[---] Selles maailmas siin saavad kõik liiga hästi aru, mismoodi peab kõik olema, mismoodi on praegu ja mismoodi läheb, aga inimestest, kes aru ei saa, on suur nappus. [---]" (lk 160)
  • "Niisugune on elu," ütles Zurzmansor. "Tulevikku lood sina, aga sa ei loo seda endale. [---]" (lk 181)