Kuldkala

Proosa

"Anna mulle see purk, master Gerry. Ja sina oled siin. Mul ei kaua lähe."

Põskhabemega vanamees tegi värava lahti, Spiro tatsas sisse ja mõlemad kadusid kikivarvul põõsastesse. Poole tunni pärast tuli Spiro tagasi. Ta hoidis purki kahe käega vastu rindu, endal püksisääred läbimärjad ja kingad veest lirtsuvad.

"Siin nad on, master Gerry," ütles ta mulle purki üle andes. Purgis ujus viis prisket helkivat kuldkala.

Ma olin ülimalt õnnelik ja tänasin Spirot ülevoolavalt.

"Kõik korras, ära ainult kellele ühte sõna ei räägi, eks?" ütles ta mootorit käivitades.

Ma küsisin, kust ta need kalad sai ja kelle oma see aed on.

"Sinu asi ei ole," kortsutas Spiro kulmu, "sina peida kala ära ja vaata et mitte üks midagi teada ei saavad."

Alles mõni nädal hiljem juhtusin koos Theodoresega samadest raudväravatest mööda jalutama ja küsisin, mis koht see on. Theodores selgitas, et selles lossis peatub Kreeka kuningas (või mõni teine kroonitud pea), kui ta saart külastab. Minu vaimustusel polnud piire: lossi tungimine ja kuninga tiigist kuldkalade varastamine oli minu arvates suur kangelastegu. Ühtlasi tõstis see minu silmis ka kuldkalade väärtust ja andis neile paksukestele, kui nad seal kilpkonnade hulgas muretult ringi sebisid, veelgi sära juurde.

Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, Tallinn: Eesti Päevaleht, 2007, lk 327

[Paloma:] "... noorus kulub sellele, et püütakse oma tarkus kaubaks teha, õpingutest kõik välja pigistada nagu sidrunist ja saavutada positsioon eliidi seas. Ja kuni surmani juureldakse siis hämmeldunult selle üle, miks kujunes elu äärmiselt kõrgetele ootustele vaatamata ikkagi nii tühiseks. Inimesed arvavad, et liiguvad tähtede poole, aga lõpetavad ikka nagu kuldkalakesed akvaariumis."
- Muriel Barbery, "Siili elegants", tlk Indrek Koff, 2012, lk 13