Kyllike Sillaste-Elling

Kyllike Sillaste-Elling (sündinud 5. novembril 1971 Torontos Kanadas) on eesti diplomaat, 2017. aastast Eesti alaline esindaja NATO juures.

Intervjuud

• Kui poolteist aastat tagasi Londonis ütlesid [NATO liikmesmaade] liidrid Hiina kohta, et Hiina on NATO-le nii võimalus kui ka väljakutse, siis sel korral oli palju rohkem juttu sellest, et Hiina on väljakutse ja osad tahtsid rohkem rõhutada seda väljakutse aspekti, osad vähem.
• Nagu paljud ütlesid ka pärast tippkohtumist: küsimus on praegu selles, et nö jõujooned maailmas on muutumises. On alanud uus ajajärk, kus ühel pool on demokraatlikud riigid, teisel pool autoritaarsed riigid ja kõik peavad Hiinat siiski pigem autoritaarseks riigiks.

See ei tähenda, et me ei saaks Hiinaga teatud küsimustes dialoogi pidada. See ei tähenda, et NATO peaks Hiinat kuidagi sõjaliselt ohtlikuks. Aga sellegipoolest on vaja tähelepanelikult jälgida Hiina erinevaid tegevusi.

• NATO on tegelikult võimeline tegelema päris mitme asjaga korraga. See ei ole nii, et ainult üks teema ja kõik teised asjad peavad ootama.
• Praegu ongi selline hetk ajaloos, seda ütles ka Biden, et need jõujooned ongi muutumises, et me veel täpselt ei tea, mis suunas asjad hakkavad liikuma. Aga me peame olema valvsad, peame kokku hoidma, tegema omavahel veel rohkem koostööd ja jälgima, et praegune maailmakord, mis meile üldjoontes sobib, liiga palju ei muutuks ja ei muutuks nendele autoritaarsetele riikidele sobivaks.

Nii ongi nüüd… ma ei tea, kas ajalooline, aga kindlasti murdehetk ja NATO, ka teised peavad valmistuma, et see kõik lihtsalt ei juhtuks ja meie üritame tagantjärele midagi muuta. Siis on hilja.

• ÜRO-s on üldse väga keeruline ennast kehtestada ja tegutseda. Aga nagu oleme näinud Eesti ÜRO Julgeolekunõukogu eesistumise ajal, on ka Eesti-suurusel riigil võimalik midagi teha ja natuke asju õiges suunas nihutada.
• Mida meie oleme NATO-s ka kogu aeg üritanud tugevdada, on see, et väga oluline on näidata: meil on olukorra teadlikkus, me oleme valvsad, jälgime, mis toimub ümberringi ja enam ei tohiks meid miski üllatada.

Vaatame Gruusia-Vene sõda, Krimmi okupatsiooni – need tabasid kõiki üllatusena. Aga NATO kui julgeolekuorganisatsioon ei tohiks lasta sellistel asjadel enam juhtuda.

• Ütleme nii, et kuna oleme NATO-s, siis liitlastega küll ei tohiks sellised asjad juhtuda ja ei juhtugi, selles olen ma üsna kindel. Aga meie julgeolekut mõjutavad ka riigid ja regioonid meie ümber, seal me ka üllatusi ei taha, soovime neid võimalikult palju vältida.
• Mõned jälle ütlevad, et külma sõja ajal oli lihtsam, siis oli üksteisest selge arusaam, kes mida teeb. Praegu on olukord ettearvamatum ja üldse teistsugune. [---] Vähemalt kõik, kes toona olid NATO-s tööl, mõned neist on isegi praegu NATO peakorteris, ütlevad, et siis olid teatud reeglid ja oli lihtsam ennustada, mida võib teine pool teha või isegi mõelda. Praegu seda ei ole.
• Iga kord, kui USA-s tuleb võimule uus administratsioon, algab jutt, et millal siis toimub esimene kohtumine Venemaa presidendiga. See on ka loomulik, kuna tegemist on kahe tuumariigiga.

Kohtumise peamine eesmärk on tuua suhetesse mingitki strateegilist stabiilsust ja kui võimalik, käivitada mingi läbirääkimiste mehhanism, et need kaks suurt riiki saaksid vähemalt tuumarelvade teemal kokku leppida ja tuua sinna stabiilsust. See on kindlasti esimene asi, mida nad tahavad saavutada.

Ma ise arvan, et on hea, et nad kohtuvad ja et see kohtumine toimub võrdlemisi vara, Bideni administratsioon ei ole veel väga pikalt olnud ametis. Mida rohkem oleks nad kohtumist edasi lükanud, seda rohkem oleks tekkinud ootusärevust ja pingeid, et millal ja kuidas see tuleb. Paratamatult pidanuks nad niikuinii millalgi kohtuma, parem teha see suhteliselt alguses ära. Ja siis vaadata, kas sellest tuleb midagi, kas saab suhteid natuke ratsionaalsemaks muuta või mitte.

• Kuskil ei ole kokku lepitud, et kui toimub küberrünnak, siis on lubatud vastata ainult küberrünnakuga.
• Tihedam integratsioon Läänega või Ukraina puhul EL-i ja NATO-ga on [Putinile] punane joon, mis viiks need riigid Venemaast eemale, Läänele lähemale ja kaoks ära – kuigi mulle ei meeldi see väljend – puhvertsoon, Venemaa meelsed riigid Venemaa piiride lähedal. Kuigi Ukraina seda ei ole, mis võib näidata, et see strateegia päriselt ei tööta.
• Liikmeks küll ei taheta Ukrainat võtta, sest see oleks konflikti importimine NATO-sse. Aga see ei tähenda, et me ei võiks praegu tööd teha, neid võimalikult palju aidata, toetada ja tuua samm-sammult kogu aeg lähemale, et siis kui tekib võimaluste aken… Mina jälle optimistina, see võib kõlada naiivselt, aga siiski usun, et ühel hetkel see aken tekib. Meil tekkis ja tekib ka neil. Viimastel aastatel oleme näinud välispoliitikas juhtumas väga ootamatuid asju, mida ei suudeta üldse ette ennustada.
• Minu optimism tuleneb ka sellest, et olin ise juures Eesti liitumisprotsessidel, eriti EL-iga liitumisel ja mäletan – kui alustasime 1996-1997, siis oli olukord objektiivselt võttes lootusetu. Me ei olnud samas kategoorias kui Kesk-Euroopa riigid, kui Poola ja teised. Keegi ei arvanud, et me võiksime nendega umbes samal ajal liituda EL-iga.

Nii et ma siiski usun, kui rahval on tahe, kui riigil on tahe ja nad on töökad, teevad oma kodutöö ära, siis see [liitumine] võib olla võimalik.

• Maailm meie ümber on muutunud ohtlikumaks, siin ei ole küsimustki. Aga kas Eesti julgeolek on täna rohkem ohus kui neli aastat tagasi, siis ma loodan, et mitte, kuna see oli kindlasti üks minu eesmärkidest, et ma ei lase juhtuda, et meie julgeolek muutuks hapramaks. Saan seda öelda, sest NATO on nelja aastaga arenenud päris oluliselt ja eelkõige ehk selles, mis puudutab heidutus- ja kaitsehoiakut. NATO on täna veel rohkem võimeline kaitsma kõiki liitlasi, sealhulgas Eestit. Detailidesse laskumata olen ma täna kindlasti optimistlikum, et kui peaks midagi juhtuma, siis oleks meil kaitse olemas, lisaks enda kaitsevõimele, mis ka kogu aeg paraneb. Need asjad koos tähendavad mulle, et meie julgeolek on tagatud.
• Aga jah, maailm meie ümber on muutunud ohtlikumaks. Ja niipea kui asjad meie ümber muutuvad ohtlikumaks, siis tekivad ka pinged riikide vahel, ka NATO-s liitlaste vahel. Aga neid pingeid on alati olnud. Nii kaua, kui kõik NATO riigid tahavad üksteist kaitsta ja kollektiivkaitsetahe on olemas, siis ma ei muretse. Nüüdne tippkohtumine näitas selgelt, et see tahe on väga suur ja endiselt olemas. Mis ei tähenda, et riigid ei või omavahel natuke nagistada ja olla eri arvamustel osades küsimustes. Aga NATO mõttes on ikkagi kõige olulisem tahe üksteist kaitsta.
  • Kyllike Sillaste-Elling, intervjuu: Toomas Sildam, "Suursaadik Sillaste-Elling: maailm ei tohi muutuda sobivaks autokraatidele", ERR, 18.06.2021