Mina

(Ümber suunatud leheküljelt Ma)

Proosa

muuda


  • Kes seal on?
Ainult mina.
Oh, seda on ülearugi.


  • Tema "tõeline mina" vahtis mulle vastu ta raamatute kaantelt, fotodelt, mis kujutasid nooremat, tõsisemat meest, "paljutõotavat" noort inimest. Tema "tõeline mina" välgatas mulle ühel õhtul New Yorgis, mil üks ta nõbudest mulle ütles: "Me oleme alati hästi läbi saanud. Oleme üheealised, kuid temas on ikka peitunud mingi tühjus, ning see on kurjast. Ta vaimustub igaühest, kes talle teele ette satub. Inimesed vaimustavad teda. Ta jätab nad kohkudes maha, kohtab aga varsti kedagi teist ja vaimustub uuesti, ta täitub, nagu õhupall gaasiga. Alati asub temas kellegi teise vaim, nii et kui ma teda kohtan, võin juba viie minuti pärast öelda, mis liiki inimesega tal seekord tegemist on — lootustandva või lootusetuga." (lk 16)


  • "Kas teil sõbratar on?" uuris naine ja tõstis klaasi.
"Jah."
"Kas ta teab, kes te tegelikult olete?"
"Jah. Ma korrutan seda talle kogu aeg."
"Nii et ta ei usu, mis? Jah, armunud naine muutub selliseks," õhkas proua Pillav.
"Ma arvan, et tegelikult see lihtsalt ei häiri teda. Ta ei ole tavaline tüdruk."
"Aa, ja ta näeb teie sisemist mina? Või vahest seda hoolega vormitud sisemist mina, mida te just teistele leidmiseks käepärast hoiate? Teiesugused..." proua Pillav vakatas korraks ja parandas: "... meiesugused hoiavad alati vähemalt ühe sisemise mina uudishimulikele näitamiseks, kas pole?"


  • Kuna enamasti kirjutab Grigorjeva minavormis, on ta oma reaalse isiku kaudu rünnatav. Muidugi teeb ta seda meelega; aga siiski: minavormilisusse kuulub ka kavatsematut haprust ja haavatavust, sest ükskõik kui palju sa ka ei kinnitaks, et luule mina ei ole see oma elu elav mina, ikka tuleb keegi ja ütleb, et luule on vaid elu ääremärkus (auväärsed kirjanikud isegi on näiteks Sauteriga vaielnud, et lugu polnud päris nii, nagu sinavormiline Sauter selle kirja pani, neil pole lihtsalt äkki enam meeles, et Sauter on ilukirjanik); mõelda vaid, mismoodi käsitleksid Grigorjevat need end akadeemiliseks pidavad kirjandusuurijad, kes otsivad luulest elamuslikku sisu, sest usuvad, et tekstid sünnivad elulistest sündmustest, reaalsetest suhetest (kirjandus on sekundaarne inspiratsioon, õpetati mullegi ülikoolis, juba siis ei saanud ma aru, nüüd saan veel vähem); nad looksid adekvaatse ja tõese nimekirja neist kirjanduskriitikat kirjutanutest, kellel Grigorjeva on päriselt imenud (sest selge see, et kirja pandud nimekiri on kunstiline liialdus, aga mõned pidid kindlasti olema, muidu ta ju nii ei kirjutaks, eks) – ja lükka seda siis pärast ümber; võib-olla algatataks ametlik uurimine, eriti kui oled kulkast raha saanud või mõne stipendiumi, mille riik saab tagantjärele sisse nõuda, ja ta nõuab.


  • "Zuleihha Valijeva!"
"Mina."
Kogu oma elu jooksul ei olnud ta mitte kunagi nii mitu korda öelnud "mina" kui selle kuu ajaga vanglas. Tagasihoidlikkus kaunistab - korralikul naisel ei olnud põhjust asja ees, teist taga minatada. Tatari keelgi oli selline, et võis kogu elu ära elada ja mitte kordagi öelda "mina": mis ajas sa endast ka ei räägiks, võtab verb ise vajaliku vormi, muudab pöörde lõppu ning teeb selle väikese auahne sõna kasutamise liigseks. Vene keeles ei ole nii, siin püüab igaüks seda sõna kasutada: "mina" ja "mulle" ja uuesti "mina"... (lk 136)
  • Guzel Jahhina, "Zuleihha avab silmad". Tõlkinud Jüri Ojamaa. Tänapäev, 2017

Luule

muuda

Mina, see mõistmata mina, mis aluseks mul!
Mina, see ahel, mina, see kalju,
Kuhu mind köitnud seadus nii walju —
Mina, ma saagiks kui surutud sul! —
Siiski su hämaras rada kui ahetaks,
Sinna mind püüaks, sinna mind meelitaks,
Kõrgem kus inimene nõuaks mind endale —
Sinna, kus uue saan südame.


Ja argliku häälega
piiksub minu kõige parem mina,
et ma võiksin pigem kokku arvutada,
mitu kontrolltööd ja seminari on tuleval nädalal.
Kuid seda ma tean isegi,
ja ma nühin oma kõige paremat mina
nõnda tugevasti harjaga, et ta karjub
ja lubab edaspidi laupäeviti vait olla.
Sest laupäev on laupäev,
ja inimene on inimene
ja ümberringi on maailm
ja peas on mõtted.

  • Paul-Eerik Rummo, "Laupäev", rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 270

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel