Vikitsitaadid

Maria Ulfsak-Šeripova

eesti ajakirjanik ja filmikriitik

Maria Ulfsak-Šeripova (varem Maria Ulfsak; sündinud 19. mail 1981 Tallinnas) on Eesti filmiajakirjanik ja -kriitik.

Maria Ulfsak-Šeripova (2016)


Intervjuud

muuda
  • [Isa pärandist:] Otsesemas mõttes pärandas ta mulle ühe kullast aumärgi, mille venelased talle kunagi kinkisid. Selle sees oli kopsakas briljant. Aumärk oli peletislikult kole, meenutas süljelärakat. Lasin sellest teha imeilusa sõrmuse, aga hiljuti kukkus sõrmuse seest briljant välja. See juhtus sügisel Rocca al Mare vabaõhumuuseumis. Nii et siit vihje lugejatele – soovitan seda paika külastada ja silmad lahti hoida, võite sõnniku ja heinte vahelt leida pisikese varanduse.
  • [Filmiajakirjaniku tööst:] Eks välja paistab see amet märksa glamuursem, kui tegelikult on. Võin küll pidulikult teatada, et lähen Cannes′i filmifestivalile, aga reaalsus on see, et magan kuskil ebamugaval köögidiivanil, ärkan iga hommik kell 7, sest pressiseansid algavad vara, veedan pool päeva turvajärjekordades ja kui olen lõpuks päevas neli filmi jutti ära vaadanud, siis olen nii sooda, et tahan ainult süüa ja magada. Mis muidugi ei tähenda, et see kõik kokku poleks superäge: olen festivalidel sageli nagu laps kommipoes, lihtsalt ahmin kõike sisse ja olen enda kohta ebanormaalselt rõõmus.
  • Alati on ju võimalik valida, millest kirjutad ja mis nurga alt seda teed. Ma ei arva, et mul alati õigus on, ja mingi "tõe" nimel ma üle laipade küll minna ei taha. Sellistes situatsioonides kipun asju naljaks pöörama, sest üldjuhul huumor aitab ka kõige viletsamas olukorras.
  • Aga et mind kirjutamise poole hakkas tõmbama, on vist ikkagi geneetiline: ema poolt olid mu vanaisa ja vanaema omaaegsed tippajakirjanikud, vanaema lausa Silueti peatoimetaja väga pikalt. Lisaks – mul oli lapsena kohutavalt igav ja lugesin läbi kõik, mis ette sattus; sealhulgas salaja suurema osa isale saadetud filmide käsikirju ja teatrilavastuste osaraamatuid, mis esikuriiulil vedelesid. Vähetähtis pole ka tõsiasi, et mu tädi Mari sattus tööle firmasse, mis esimesena hakkas suurte USA filmide levitajaks Eestis, seega sain terve kooliaja tasuta kinos käia. Ma ei jätnud võimalust kasutamata, vaatasin ära kõik, mida vaadata andis.
  • Kelleks muide lapsena tahtsid saada?
Nõudepesijaks. See sätendav vaht kraanikausis, kui ema nõusid pesi, tundus väga ahvatlev.
  • Arvan, et ainus intervjuu, mida ma tõesti kartnud olen, oli Lars von Trieriga. Mitte otseselt selle pärast, et ta on nii kurikuulus ja võib halvasti käituda – see oleks ju loo mõttes ainult kasuks tulnud –, vaid aukartusest, sest pean teda üheks meie aja kõige olulisemaks filmitegijaks. Tegelikkuses oli ta mu vastu väga kena, lõpus ajasime veel veidi mitte intervjuusse puutuvat juttu ja ta surus mu kätt – oma juba väriseva käega, sõrmedele tätoveeritud FUCK. Karta on, et see oli esimene ja viimane võimalus Trieriga rääkida, sest tal on Parkinsoni tõbi, mis kellelegi ei halasta.
  • Aga ühele lainele jõuab nende n-ö staariintervjuude puhul tegelikult harva. Need on sageli kiired, efektiivsed, inimesed on lihtsalt lepingu järgi kohustatud oma toodet promoma. Ja sellistena on nad ka minu jaoks kohutavalt igavad. Ma lihtsalt ei viitsi niisama juttu-jutukest ajada ega usu, et ka lugejad seda mult ootavad.
  • Mul ei ole iialgi olnud ambitsiooni olla filmirežissöör ega näitleja ning ma ei tee oma praegusi töid põhjusel, et mingeid puudujääke kompenseerida.
  • Pean Tšehhovist ja eriti ta novellidest väga lugu. Nagu ka Gogolist, Turgenevist, Dostojevskist. Aga alates 24. veebruarist pole ma lugenud ühtegi venelaste kirjutatud raamatut ega vaadanud ühtegi nende tehtud filmi. Ei suuda, ei taha ja kõik.
  • Mul ju puudub võrdlusmoment, mul pole teistsugust isa olnud. Kui ma väike olin, siis teiste isad käisid tööl päeva kaupa, minu oma kuude või poole aasta kaupa. Ega nõukogude ajal Mustamäel elades polnud mingit vahet, kes mis perest on: toona ei saanud ju kuulus olemist konverteerida kuidagi parema elu elamisse nagu tänapäeval. Kõik olime samasugused koledate karupükstega tattnokad, kes elasid hruštšovkades kahetoalistes täpselt samasuguste sektsioonkappidega korterites. Elu oli selles mõttes lihtne ja ilus.
  • Kuna mul on kaks poega, Rio (14) ja Paul (9), siis mida aastad edasi, seda enam saan aru, et olen poegade kasvatamiseks vist liiga närviline ja muretsev. Nad muidugi lihtsalt itsitavad mu üle, kui ma mingi kõvema paugu peale üle terve kere tudisema hakkan nagu jänes, ja jätavad diskreetselt kõige hullemad asjad rääkimata. Õigesti teevad.
  • Kuigi mäletan, et kui ma kuueaastaselt eelkoolis käisin, siis õpetajad käisid väga maiaste nägudega uurimas, kas mu vanemad on ikka abielus ja kes kus magab ning igast muud kahtlast värki. Vastasin pahaaimamatult, aga kui nägin, kui võidurõõmsalt naeratades nad teineteisele otsa vaatasid, sain selgeks, et targem on oma pere asju väljaspool kodu mitte arutada.
  • Kuidas tutvusid oma abikaasa, helilooja ja muusiku Sten Šeripoviga?
Oma vanema venna sõbraga käima hakkamine on strateegiliselt õige otsus. Vähendab hüppeliselt tõenäosust, et mingi täislollaka peale satud.
  • Ma tahan peenart. Roosipeenart. See oli mu vanaemal, oli isal, ja nüüd on mul ka seda hädasti vaja. Täiesti funktsioonitut ja ilusat asja. Tallinna kesklinnas kolmanda korruse korteris elades pole seda just kõige lihtsam organiseerida, nii et küllap tuleb endale millalgi väike suvilakökats osta. Praeguses nii-öelda ettevalmistavas faasis sunnin oma perekonda aeg-ajalt endaga roosinäitustel käima. Lastel on seal tavaliselt meelelahutuslik orienteerumisülesanne leida üles mitte just väga kaunis, ent uhke nimega roosisort "Peaminister E. Savisaar", samal ajal kui nende ema roomab tund aega hullunult kuskil peenarde vahel ringi ja nuusutab lilli.
  • [Lembit Ulfsaki elulooraamatust:] Arvasin, et kõige enam soove muutusteks või parandusteks tuleb mu emalt. Huvitaval kombel oli ta aga kõigega väga rahul, välja arvatud üks koht. Nimelt on raamatus juttu ühest isa kunagisest sõbrast, elukutselisest murdvargast, kelle eesnimi oli algses käsikirjas ära toodud. Ema nõudis, et tingimata tuleb ta nimi välja visata, sest "järsku ta on korralikuks hakanud ja mõtle, kui piinlik võib ta naisel olla". Seega – kuulsa Mustamäe murdvarga nime te sealt raamatust ei leia.
  • Kui saad päevakese õhtusse veeretatud nii, et pole kellelegi midagi halba teinud ja oled isegi korraks päikest näinud, siis ongi kõik hästi.


  • Ma üldiselt ei veeda aega tugitoolis viskiklaasi taga tähtsa näoga mõtiskledes, mida kõike ma olen korda saatnud. Küll aga teadvustan endale, milline luksus on tänapäeval teha filmi­ajakirjaniku tööd – saada palka selle eest, et ma käin kinos ja kirjutan filmidest ajalehte, mis lisaks veebile ilmub ka veel paberil ja mida keegi kuskil mõnusasti hommikukohvi kõrvale loeb. See on väljasurev amet: asemele pressivad uksest ja aknast sisuturundajad ja influentserid, veebireporterid, meemi- ja podcast'i-meistrid. Seega olen tänulik iga aasta eest, mil mul seda veel teha lastakse.
  • Ikka mõjutab koolipõlv ja see, mida ja kellelt õppinud oled. Aga sama palju mõjutab mind ka see, et ma Tallinna 21. koolis istusin lõputult Tiina Meeri kunstiajaloo tundides ja õppisin piltide sisse vaatama, skulptuure jälgima, kirikuid imetlema, hakkasin kunstist midagi mõikama. Ja kindlasti see, et ma Tartu ülikoolis ajakirjandust õppisin – olen ikkagi ajakirjanik ja saan aru, kuidas Eesti meediamaastik toimib.
  • Üldiselt on ajakirjandus praegu väga konkurentsitihe ja nõudlik, paberlehekesksest mõtlemisest oleme liikunud väga kaugele. Pean Eesti Ekspressi kirjutama ja oskama kaasautoritelt tellida lugusid, mis oleksid laialt loetavad ja huvitavad, olema kursis filmimaailma tendentside ja uudistega nii Eestis kui välismaal. Mitte et keegi sunniks mind veebi mingit "tohoo, vahi Nolani kanni!" stiilis jura tootma, aga paratamatult olen kursis lugejaarvudega. Üldiselt on ikka nii, et kui kirjutan hea loo, siis ka loetakse. Nii et tuleb pingutada.
  • Õppimisest ja akadeemilisest haridusest on alati kasu, aga on ju selge, et kui pean parasjagu lehesabasse kirjutama jupikese, kust lugeja saab teada, kas mõnda filmi või seriaali tasub vaadata, siis pole mõtet tuua seal mängu egotrippivat hüppamist ühest võõrsõnu täis hiigelpikast lausest järgmisse, et näidata, kui keerulist teksti ma oskan konstrueerida või milliseid tähtsaid autoreid tsiteerida. Filmiteadus kui akadeemiline distsipliin ja praktiline filmiajakirjandus tiheda konkurentsiga meediaturul kasumit taotlevas börsi­ettevõttes töötades on ikkagi kaks täiesti erinevat asja.
  • 2021. aasta Cannes oli super. Pärast kogu seda õudset koroonakevadet oli kirjeldamatult hea minna suurele filmifestivalile ja vaadata mõõdutundetus koguses suurelt ekraanilt suuri filme, ja teha seda koos teistega. See mõjus mu ajule nagu vitamiin, tulin Sean Bakeri "Punase raketi" seansilt välja ja hüplesin tänaval suurest rõõmust nagu väike laps.
  • Masendav, et ei suudeta näha, millised oleksid Eesti filminduse tulevikuperspektiivid, kui sinna praegu raha rohkem sisse pumbataks. Inimesed ja oskused on olemas, kahju, et nad peavad nii sageli teiste riikide allhangete jaoks rabama. Ma ei taha hakata jälle jaurama seda banaalset teatriga võrdlemise juttu, aga film on meil patoloogiliselt alarahastatud.
  • Siinse kinoturu monopoliseerumine ning Apollo ja tema kompanjonide toodetavate "rahvafilmide" pealetulek on ohtlik tendents, mille lahkamiseks siinkohal ei hakkaks ehk ruumi kulutama, sest see vajab eraldi pikemat analüüsi.
  • Kui ma nüüd aastale tagasi vaatan, siis mu suurimaks filmielamuseks kujunes Jane Campioni "Koera vägi", mille puhul ajas lihtsalt ahastusse, et seda tuli telekast ja Netflixist vaadata. See ülimalt peen film oma nüansseeritud näitlejatööde, mägede, loodusvaadete ja Jonny Greenwoodi külmavärinaid tekitava muusikaga lausa karjus suure ekraani järele. Jah, ühest küljest on hea, et voogedastus võimaldab tipptasemel kinokunstist osa saada, aga mõnda filmi peab ikkagi vaatama kinos.
  • Mul keel ei paindu ennast filmikriitikuks nimetama, see on kuidagi pidulik ja tobe. Arvan, et igaühele, kes midagi kirjutada tahab, tuleb kasuks see, kui ta loeb võimalikult palju, nii tänapäeva kirjandust kui klassikat ja kui ta on kursis ka teistes kunstivaldkondades ning ühiskonnas toimuvaga, sest ega filmid ju kuskil vaakumis sünni. Samuti ei tule üheski eluvaldkonnas kahjuks huumorimeel ja oskus ennast mitte liiga tõsiselt võtta.
  • Paljud, kes kriitikat kirjutavad, kasutavad sellist mix-and-match-meetodit, et nad loevad filmi kohta ilmunud arvustused läbi ja kujundavad nende põhjal oma arvamuse, virutades siit mõttekese ja sealt lausekese. See on küll kõige mõttetum ja totakam asi üldse. Ise väldin teiste kirjutatud arvustuste lugemist, kui pean mõnest filmist kirjutama, et mulle võõrad mõtted kas või kogemata naha vahele ei poeks. Pärast loen ikka, vaidlen mõttes vastu või oigan, et kuidas ma ise selle peale ei tulnud, aga enne kindlasti mitte.


  • Aasta tippsündmus filmikriitikuna on ikkagi Cannes'i filmifestival, sest see on hämmastav, kui hea filmivalik sinna kokku satub ja kui eriline tunne on olla saalis nende maailma esimeste inimeste hulgas, kes seda filmi näevad. [---] Seal on ka väga kaasaelav publik, kui ei meeldi, siis hakkab möirgama, kui meeldib, siis plaksutab ja nutab, aasta emotsioonidelaksu saab sealt ikka kätte.
  • Ma leian, et VOD-platvormidel kui ka Eesti Filmi Andmebaasil on päris suur töö ära teha, nad peaksid tegema paljusid filme kättesaadavamaks, see ei ole normaalne, et tehakse suurepäraseid filme ja need ei ole inimeste jaoks kättesaadavad.
  • Kui me räägime Artisest, siis peaks tegema rohkem kommunikatsiooni ja turundust nendele Eesti filmidele, aga igal juhul, hoolimata sellest, kas saalis on kaks, viis või viiskümmend inimest, tuleb need seansid korraldada ja need filmid kinolevisse suruda. [---] Need on komöödiažanrist või muust meelelahutuslikust žanrist, mis toovad palju vaatajad ja tänu sellele täidavad Eesti punkti kino jaoks täis ning siis ongi, et kui tahad minna Marianna Kaadi "14 käänet" vaatama, siis see on teisipäeval kell 11:30 ja kaks inimest on saalis, see on prioriteetide küsimus, kui neid tõsta esile, siis inimesed tuleksid neid rohkem vaatama.
  • Nii palju kui mina tean, siis kinomoodul on täiesti olemas ja seda on paljudes koolides võimalik keskkooliastmes võtta, samuti tehakse päris toredaid koolitusi õpetajatele, näiteks "Kirjandus kinos" teemadel, kus Peeter Torop või keegi teine spetsialist valmistab neile ette õppematerjalid, õpetajad vaatavad koos loenguga filmi ära ja pärast tulevad koos klassidega kinno.
  • Euroopa mõistes on mikroeelarvega film 1-1,2 miljonise eelarvega linateos, Eestis saab fondidest maksimaalselt poole sellest, kui sa tahad teha Euroopa tasemel filmi, siis sa pead võtma teised kampa.

Välislingid

muuda
 
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Maria_Ulfsak-Šeripova&oldid=109028"