Maris Mändel

Maris Mändel (2004–2012 Maris Suits; sündinud 4. septembril 1982) on Eesti lastekirjanik, ehitusajaloolane ja muinsuskaitsja, Betoonisõber 2020.

"Tehiskivimaterjalid Eesti 20. sajandi arhitektuuris"

Maris Mändel, "Tehiskivimaterjalid Eesti 20. sajandi arhitektuuris", 2019 (doktoritöö).

• Olin aastatel 2014–2015 muinsuskaitse konsultandi ja järelevalve tegijana kaasatud 1960. aastate kultuskohviku Tuljak restaureerimisprotsessi, millest on meelde jäänud vastuolulised mõtted ja tunded omaaegse originaalmaterjali käsitlemisel. Ühelt poolt sai vana tellis hoolsalt hilisemast tsementkrohvikihist välja puhastatud ning isegi täkete ja kriimudega kivid eksponeerituks jäetud, sest see sobis hästi kokku sisekujunduskontseptsiooniga. Teisalt aga lammutati maa-aluse parkla rajamise eesmärgil 1970. aastatel laiendusena lisatud köögiplokk, mis seejärel uuesti samas mahus ja väliskujunduses üles ehitati. (lk 10)
• Miks väärib üks tellis pjedestaalile tõstmist, samal ajal kui tema kümme aastat noorem liigikaaslane jõuab prügimäele ja vahetatakse uue samanäolise vastu? Milline on selliste otsuste restaureerimisteoreetiline taust? Oleks väga keeruline ette kujutada, et näiteks keskaegse linnuse restaureerimisel soostunuks muinsuskaitse institutsioonid samamoodi rahulikult poole mälestise mahalammutamisega pelgalt autoparkla rajamise põhjendusel. 20. sajandi ehituspärandi suhtes kehtivad topeltstandardid Eesti praeguses restaureerimispraktikas on pigem norm kui erand, ehkki seaduse silmis on ju mälestised võrdsed. Võrreldes vanema perioodi pärandiga näib, et moodsa arhitektuuri restaureerimisel suhtutakse originaalmaterjali võrdlemisi vabalt. Moodsate ehitusmaterjalide väärtuse hindamiseks puuduvad praegu Eestis läbimõeldud põhimõtted, mistõttu neid puudutavad otsused kipuvad restaureerimisprotsessis tuginema rohkem juhuslikele faktoritele kui läbikaalutud teadmistele. (lk 10)
• 20. sajandil muutus ehitamise olemus radikaalselt: tulid uued ehitusmeetodid, mille puhul inimtööjõudu asendasid üha enam mehhanismid; samuti on viimase 150 aasta jooksul välja mõeldud ja kasutusele võetud tohutus koguses uusi ehitusmaterjale. Ehitusmaterjali roll arhitektuuris on 20. sajandil teistsugune kui varasematel perioodidel ning see tingib ka teistsuguse väärtushindamise. (lk 11)
• Moodsa arhitektuuri üks põhilisi erinevusi varasemast arhitektuurist seisneb materjali ja arhitektuurse idee muutunud suhtes. 20. sajandi esimesel poolel domineerinud modernistlik mõtteviis sisaldas paljusid materjaliga seotud tõekspidamisi. Neist üheks kesksemaks oli arusaam ehitusmaterjali ja arhitektuurse vormi lahutamatusest. (lk 11)
• Kuna iga materjal eeldab erinevat lähenemist – kivi ja terast ei saa ühtemoodi kasutada – tuleneb hoone konstruktsioon ja seeläbi ka välimus kasutatud materjalist. Selline mõtteviis toob ehitusmaterjali rambivalgusse, materjal ei ole siin enam pelgalt idee realiseerimise vahend, vaid osa arhitektuursest mõttest. (lk 11)
• Oluliseks modernistlikuks põhimõtteks oli ka materjali ehedus – ükski materjal ei tohiks imiteerida teist materjali. (lk 11)
• 19. sajandi lõpul aset leidnud tööstusrevolutsioon tõi ehituses kaasa murrangu, kus senine käsitöönduslik valmistusviis asendus järk-järgult standardiseeritud masstootmisega. Vabrikus toodetud materjalidel puudus n-ö meistri käe puudutus, mis teeb hinnaliseks varasemate aegade käsitsi tahutud palgid või hoolikalt ükshaaval vormitud tellised. Ehitusmaterjal ei olnud enam ainulaadne meistritöö, vaid anonüümne, korduv ja eristamatu toodanguühik. (lk 12)
• Seega peab autentsuse mõiste, mida reproduktsiooni puhul ei saa defineerida enam ainult läbi materjali ehtsuse, oma piire laiendama. Sama probleem kerkib tugevalt üles 20. sajandi arhitektuuri käsitlemisel ning võib öelda, et restauraatoritele on masstoodetud materjal autentsuse aspektist vaadates taandunud teisejärguliseks ning esiplaanile on kerkinud arhitektuurne idee kui miski, milles võib näha objektile omast ainukordsust. Osa kaasaja restaureerimisteoreetikuid leiab lausa, et autentsus võib moodsas arhitektuuris tähendada eeskätt just algse arhitektuurse idee jätkuvust, mitte niivõrd originaalmaterjali säilitamist. (lk 12)
• Hoone arhitektuurse idee väärtustamine ei tohiks endaga kaasa tuua automaatselt originaalmaterjali väärtusetuks kuulutamist ja sellest lähtuvat väljavahetamist. Peaks olema loomulik, et arhitektuurse idee esile tõstmine toimub võimalusel läbi materjali hoidmise, mitte ei ohverdata originaalmaterjali idee taasloomiseks. Ka 20. sajandi ehitiste materjalil on iseseisev väärtus. Materjal peegeldab lisaks arhitektuursele ideele ka alati oma ajalugu, rääkides kasvõi, nagu eelpool toodud raadiomaja näites nõukogudeaegsete hoonete puhul, omaaegse ehitusturu piiratusest ja valikuvõimaluste nappusest. Ehitusmaterjali asendamine kustutab igal juhul ühe ajaloolise kihi, seda ka moodsa arhitektuuri puhul. (lk 13)
• Teisalt võib teoorias lihtsana näiv samaväärse materjaliga asendamine 20. sajandi ehitiste puhul praktikas osutuda palju suuremaks väljakutseks kui näiteks traditsioonilise lubimördi valmistamine või murtud paekividest seina uuesti üles ladumine, kuna "väärtusetut masstoodangut" lihtsalt enam ei toodeta ja see läbi on samaväärset asendusmaterjali praktiliselt võimatu leida. Seega on oluline juba täna langetada läbikaalutud ja piisaval taustteadmisel põhinevaid restaureerimisotsuseid. (lk 13)
• Väärtustamise seisukohast problemaatilised on Eestis just nõukogude perioodil laialdaselt kasutatud ehitusmaterjalid. Omaaegne ehitussüsteem, mis soodustas loetud hulga ehitusmaterjalide üleekspluateerimist, on meile pärandina jätnud massiliselt ühetaolisi, sarnase arhitektuuri ja sama materjali kasutusega hooneid. Kui üks ehitusmaterjal kõikjal ehitatud keskkonnas silma hakkab, on väga raske selles mingit väärtust tajuda, isegi neil juhtumitel, kus tegelik tähenduskontekst on teine. Muinsuskaitsjana tunnen muret selle pärast, et suhtudes möödunud sajandil üldlevinud ehitusmaterjalidesse pealiskaudselt ja eelarvamuslikult, võivad tahtmatult kaotsi minna ka Eesti kultuuriajaloole olulised väärtused. Süvenemata ja teadmata on lihtne tavalise pähe hoopis sellega mõnevõrra sarnane eriline hävinemisele määrata. Kuidas aga ikkagi tunda ära need olukorrad, kus Eestis 20. sajandil laialt kasutatud materjalid on väärtuslikud ja originaalmaterjali tuleks säilitada? Ja kui tõesti ilmneb vajadus asendamise järele, siis millest lähtuda asendusmaterjali valikul? (lk 13)