Migrant

(Ümber suunatud leheküljelt Migrandid)

ProosaRedigeeri

  • Kui Rebeca paljastab Lucale sellest loost neid raasukesi, mida ta teab, hakkab poiss aru saama, et see on see üks asi, mis on kõikidel migrantidel ühist, just selles seisneb nende vahel olev solidaarsus, et kuigi nad kõik tulevad eri kohtadest ja eri tingimustest, mõned on linnast, mõned maalt, mõned keskklassist, mõned vaesed, mõned hästi haritud, mõned kirjaoskamatud, salvadorlased, honduraslased, guatemalalased, mehhiklased, indiaanlased, kannab viimne kui üks neist sellel rongikatusel kaasas mõnda kannatuste lugu, ja viib selle ka el norte'sse. Mõned, nagu Rebeca, jagavad oma lugusid ettevaatlikult, valivalt, leiavad ustava kõrva ja laulasklevad siis oma sõnu nagu palvet. Teised migrandid on aga nagu plahvatanud granaadid ja sunnivad oma ängistust peale igaühele, keda kohtavad, paisates oma valu šrapnellidena laiali, et nad võiksid ühel päeval ärgata ja märgata, et nende taagad on muutunud kergemaks. Luca mõtleb, mis tunne see võiks olla, kui niimoodi plahvatada. Aga esiti jääb ta detoneerimata, õudused kindlalt sisemusse suletud, splint tihkelt paigal. (lk 213)
  • Rong müristab edasi Tepici poole, Acaponeta poole, El Rosario poole. Ja siis ei möödu nad pikka aega mitte millestki. Ainult rohust ja mullast ja puudest ja taevast. Siin-seal mõnest hoonest, üksikust lehmast. Maastik on pastoraalne, kaunis, ja hommikuõhk värske. Lydia tunneb reetlikku summutatud rõõmukihvatust, hämmeldust, justkui võiks migrant hetkeks turist olla, nagu oleksid nad puhkusel ja silmitseksid mõnda eksootilist maastikku. See on üürike. (lk 267-268)
  • "Enamik neist inimestest on nagunii halvad, noormees. Sa pead sellest kindlasti aru saama. Nad ei ole süütud. Nad on gängiliikmed, nad kaubitsevad uimastitega. Nad on vargad või vägistajad või mõrvarid, nagu norteño president ütleb. Halvad hambre'd." Ta hääldab sõna "hombre" valesti, nagu seda teeb USA president, kes, püüdes öelda migrantide kohta "halvad inimesed", viitas neile tahtmatult kui "halbadele nälgadele". Sellest on nüüd saanud irooniline nali. Halb nälg. El comandante ei uju vastuvoolu. "Nad pidid sealt lahkuma, kust nad tulevad, sest nad tõmbasid endale seal pahandusi kaela, vot nii. Head inimesed ei põgene." (lk 298-299)
  • Kaksikud mehed vestavad oodates lugusid, oma kodudest Yucatánis, oma naistest ja lastest, farmidest, kus nad el norte's hooajatööd teevad, ja oma kolmandast vennast, kolmikust, kes oli nende kõikide meelest kõige nägusam vend, enne kui ta kuus aastat tagasi hukkus, kui kombain, mida ta ühes Iowa farmis juhtis, tabas elektriliini. Venna nime öeldes löövad nad risti ette. Eugenio. Venna nime nimetamise alkeemia on Lucale tuttav, ja ta lööb risti ette, kuna see on migrantide kaheksas püha sakrament — oma surnud lähedaste nimede kordamine. Ta püüab seda teha vaikselt oma keelel: "Sebastián Pérez Delgado." Aga selle vormid on ikka veel liiga valusad, liiga teravad. Need ujutavad tema suu leinaga üle ja ta peab hetkeks näo peitu panema. Ta peab hingama oma küünarnukkide pimedatesse nurkadesse. Ta peab mõtlema muudele asjadele. Norra pealinn on Oslo. Jaapani arhipelaagis on 6852 saart. (lk 318-319)
  • "Kas Tijuana pole kohe piiri ääres?"
"Jah, on küll," ütleb Luca ja vaatab Soledadi heakskiitvalt. Tüdruk vaatab otsustavalt vastu. "Sa pole siin ainuke, kes oskab kaarti lugeda," ütleb ta ja pöörab end tagasi uustulnuka poole: "Mida sa siis siin teed, kui sa juba otse piiril olid? Miks sa lõuna poole sõitsid? Ja kõik need teised migrandid, kes ka lõunasse sõitsid?"
"Aa, need tüübid on kõik deportado'd."
Soledad krimpsutab nägu. "Kõik?"
"Muidugi," Beto kehitab õlgu. "TJ on deportado'sid täis. Tijuanas on rohkem neid inimesi, kes lähevad lõuna poole, kui põhja poole minejaid. Nad tunneb tavalistest migrantidest mundri järgi ära.”
"Mundri?" küsib Luca.
"Jah, kõik migrandid kannavad ju sama mundrit. Räpased teksased, katkised jalanõud, pesapallimütsid." (337-338)