Päikesevarjutus

Piibel

Ja umbes keskpäeva paiku tuli pimedus üle terve maa kuni kella kolmeni peale lõunat,

45 sest päike pimenes. Aga templi vahevaip kärises keskelt lõhki.

Luuka evangeelium 23:44-45

Luule

Maa lööb mustaks, ilm on vaik ja pime,
päikse pale kuust on varjatud;
loomad kohkund - ahastus ja ime
täidab neid, et valgus kadunud.
/---/
Mõni valupilv, mis elupäikest kattis,
vaos ka aja veerul viimati,-
aga varjusid ta järel' jättis,
mis ei kustu hinges iialgi.

Juhan Liiv, "Päevavarjutus" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 19

Proosa

Ja siis nägid seda kõik, sest nüüd vaatasid nad ülespoole. Nad ei vaadanud enam seda, mida nad olid vaatama tulnud — tuleriita ja askeldusi selle ümber. Pilved lõhenesid hetkeks just seal, kus pidi asuma päike. Aga päikese asemel nägid nad midagi, mis sarnanes kuu kitsale sirbile. Seegi kahanes otse silmnähtavalt — ja siis kadus see jälle pilve varju.

Siis tuli pimedus. Paistis tõepoolest, nagu oleks see tulnud linna poolt, mille müürid olid nüüd mustad nagu öösel. Sellega koos tuli külm, jäine tuulehingus. Ja kui pilvelinik jälle korraks rebenes, võisid kõik näha, et taevas olid süttinud tähed.

Karl Ristikivi, "Nõiduse õpilane". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1967, lk 293