Rutt Maantoa

Eesti nahakunstnik

Rutt Maantoa (sündinud 4. oktoobril 1955) on Eesti nahakunstnik.

Intervjuud

muuda
  • Mõni laps hakkab laulma, teine võtab paberi ja pliiatsi. Mul oli tung joonistada.
  • Aga see, et ma naha juurde sattusin ... Sellest ei teatud siis ju midagi ja tänapäevalgi, et nahadisaini õppima tulla, ei teata sellest erialast palju. Nahast esemeid kasutame küll, aga me ei mõtle eriti nendele.
  • See võis kunstnikuks saamisele isegi kaasa aidata, et püüdsin endale ise huvitavat tegevust leida. Olid üksikud värvipliiatsid. Paberit sodimiseks väga ei antud. Mäletan, et vanaisal oli mingi ammune arveraamat, mille täiskirjutatud lehtedel olid laiad ääred. Ma joonistasin need ääred täis.
  • Minu ajal olid salmikud väga moes. Internetti polnud ja midagi ei saanud klikata. Minul tuli tõesti väga paljude klassikaaslaste salmikutesse pilte joonistada, ja mul tuli isegi mu noorema õe klassikaaslaste salmikutesse pilte joonistada. Joonistasin inimesi, loomi, eriti hobust.
  • Kas nahakunstniku pärusmaaks on senimaani ikkagi köide? Et väärindada teost, kas siis piiblit või "Kalevipoega".
Jah. Seda tehes on võimalik luua sümbioos teksti ja kujunduse vahel. Mis mind alati inspireerib, on raamatu poognad, et kui need on ilusale paberile trükitud ja ilusti kujundatud ning sisu on väärikas, siis on mõtet seda nahka köita. Igapäevase juturaamatuga seda ei teeks.
  • Esimene preemia Prantsusmaalt tuli 2007. aastal, seal oli ülesanne köita üks Charles Perrault’ muinasjuturaamat. Traditsioonilisel köitel on alati kindlad reeglid, kuidas midagi teha, kuidas raamatu selg peab välja nägema. Aga minu köide oli kõik mu enda tuletus. See oli selline volditud seljaga raamat, avanes teistmoodi kui tavaliselt. Preemia oligi selle eest, et kas keegi suudab köitmise alal välja mõelda midagi uut, mida varem pole tehtud.
  • Tänapäeval on ju tekkinud ka teisi žanre, kus kasutatakse köitekunsti võtteid. Neil kunstnikuraamatu näitustel väljendab inimene samuti mingit oma ideed või mõtet, kasutades selleks raamatuvormi. Ning siis on võimalik suhteliselt vabaks minna selle vormi ja tehnikatega.
  • Tänapäeval kunstnik ei peagi olema tingimata ärisoonega. Temal peab olema hea mänedžer, kuraator või kes iganes, kes aitab reklaamipoolt korraldada. Ja reklaamita tõesti enam ei saa. Aga kui sa ka sellega ise tegeleksid, siis ajast 50 protsenti lähekski sellele asjaajamisele ja suhtlemisele. Loominguks jääks alles ainult teine 50 protsenti.
  • Kui nüüd aga disainist rääkida, siis pead tõesti ka maad kuulama või mõistma, mida ostja eelistab, turgu teadma. Samas sa ei tohi turu nõudmistele liialt järeleandmisi teha, iseendast loobuda. Mingil määral mood dikteerib midagi alati. Aga hea disain on see, mis ei sõltu trendidest, vaid mida sa võid hinnata ka kümne aasta pärast.
  • Suurt külalisteraamatut ikka tahetakse. Juba valitsuse vastuvõttudelgi, kui delegatsioonid käivad, kirjutatakse ikka mingisse raamatusse. Üks soliidne raamat on alati vajalik.
  • [Lihasöömise vähendamise mõjust nahakunstile:] See trend väga ei soodusta meie eriala kasvamist tõepoolest. Aga me ei saa silmi täiesti kinni panna ja öelda, et meil ei teki toornahka. Ja on ju hea, kui see toornahk leiab kasutamist, mitte ei maeta maha. Kõik ei ole veel taimetoitlased, me pole ka nii kaugele jõudnud, et liha oleks müügilt kadunud ja me sööksimegi ainult mingit taimset, kunstlikku liha. Sinna läheb veel aega.
Teisalt kui mõelda teisele moodsale trendile, taaskasutusele, siis nahadisain on kõige puhtam taaskasutus. Me võtame toornaha, ei mata ega põleta seda ära, vaid teeme sellest midagi kasulikku, mis pärast ka kõduneb looduses.
  • [Nahaasendajatest:] Ma ise ei ole neid saanud väga proovida. Aga oskan nimetada ananassinahka, mida tehaksegi ananassist. Korktekstiili, mis pressitakse korgimaterjalist. Seenenahka – see tehnoloogia on algusjärgus, aga katsetused käivad.
Jah, tulevikuks, kui naturaalse naha kasutus jääb vähemaks, tuleb leida asendajaid. Aga kohe kerkib uusi probleeme. Need nahad on kallid, tootmine keeruline, kasutada tuleb ilmselt tugevaid liimaineid, et materjal koos püsiks, ning siis on jälle utiliseerimine keeruline.
Lõpuks – kuidas saada neile asendajatele häid naturaalse naha omadusi? Vastupidavust, elastsust, et külma ilmaga hoiaks külma eemal ja soojaga laseks hingata. Kunstmaterjalidega ei ole seda veel saavutatud.
  • Kui ma Prantsusmaa biennaalil käisin, tõin sealt pargitud kanavarbad. Nahk oli nii ilusasti neilt varvastelt eemaldatud ja pargitud, nägi välja selline soomusjas. Ma pole seda raatsinud veel ühegi töö peale ära kasutada, olen vaid tudengitele näidanud.
  • [Käekottidest:] Ma ei taha suure kotiga toimetada. Kui mul on praktikum, liigun tunnis väga palju ühe tudengi juurest teise juurde, koha peal ei istu, ja siis on hea, kui on väike üleõlakott, kuhu mahub mobiiltelefon, kapivõtmed ja pliiats. See, mis praegu üle õlal, on ühe mu õpilase tehtud.
  • Väga ei saagi öelda, mis on ilus ja mis ei ole ilus.
Aga võibolla mingid kompositsiooni põhireeglid mõjuvad ikkagi. Mingid proportsioonid, et kuidas on mahud või kujundid paigas. Et kus on ornamendiga pind ja kus on tühi pind ning mis on nende omavahelised rütmid ja tasakaal. Ja värvi kooskõla. Et mis värv millist värvi elustab ja esile toob. Nahakunstnikuna pean oluliseks materjali omapäraga arvestamist. Et ei punnitataks nahast teha midagi, mida oleks parem teha keraamikas või klaasist.
  • Tuleb jääda loominguliseks. Koolist saab A ja B, aga sealt tuleb edasi liikuda. Järjepidevalt tegutseda. Et kui täna ei tulnud seda head mõtet, siis homme ehk tuleb.
  • Mees töötab mul samuti kunstikoolis, Rein Maantoa. On graafika eriala lõpetanud ja tegelnud kirjakunstiga palju. Õnne alla käib mul kindlasti veel see, et mul on elukaaslane, kellega saan kunsti üle arutleda. Ja see, et ta saab aru, millal mul on vaja rahulikult tööd teha ja millal mingit muud asja.