[Bernard:] Kui aga mina leian end teiste inimeste seltskonnast, moodustavad sõnad otsekohe suitsurõngaid — vaata, kuidas laused otsekohe mu huultelt tupruvad. Näib, nagu oleks tikust tuld tõmmatud; miski põleb. Nüüd tuleb sisse vanaldane ja ilmselt jõukas mees, reisija. Ja mina tahan otsekohe talle läheneda; tajun vaistliku vastumeelsusega tema juuresolekut, jahedat, omaette hoidvat. Ma ei usu eraldatusse. Me pole üksikud. Samuti tahan täiendada oma inimelu tõelist olemust paljastavate väärtuslike tähelepanekute kogu. Minu raamat tuleb kindlasti mitmeköiteline ja hõlmab kõik teadaolevad mees- ja naistüübid. Ma täidan oma vaimu kõigega, mis juhtub olema toas või raudteevagunis, nii nagu tindipotist sulepead täidetakse. Mul on pidev kustutamatu janu. Nüüd tunnen vaevu märgatavate märkide järgi, mida ma veel ei saa tõlgendada, hiljem aga saan, et tema trots hakkab sulama. Tema üksindus näitab murenemise märke. Ta poetas märkuse ühe maamaja kohta. Suitsurõngas kerkib mu huulilt (viljasaagi kohta) ja keerleb tema ümber, tõmbab ta vestlusse. Inimhääl teeb relvituks — (me pole üksikud, me oleme üks).
Virginia Woolf, "Lained", tlk Riina Jesmin, LR 3-6 1999, lk 47
"Ja pealegi on nii ilusal hommikul väga hea väljas piipu tõmmata. Kui teil piip kaasas on, eks istuge maha ja toppige minu tubakakotist täis. Kus meil kiiret — terve pikk päev alles ees!" Siis istus Bilbo ukse kõrvale pingile, tõstis jala üle põlve ja puhus välja ilusa halli suitsurõnga, mis lagunemata kõrgele õhku purjetas ja üle Künka minema liugles.
"Väga ilus!" ütles Gandalf. "Aga täna hommikul pole mul aega suitsurõngaid puhuda. Ma otsin kedagi, kes tahaks ühest seiklusest osa võtta, mida ma praegu ette valmistan, aga väga raske on sobivat meest leida."
"Seda ma usun — eriti siin kandis! Meie oleme lihtsad, rahulikud inimesed ja meil pole seiklusi tarvis. Vastikud, tülikad ja ebamugavad asjad! Ei lase sind õigeks ajaks lõunalegi! Ma ei mõista, mida inimesed neis üldse leiavad," ütles meie isand Baggins, torkas pöidla trakside vahele ja puhus välja uue, veelgi suurema suitsurõnga. Siis võttis ta välja oma hommikuse postiga tulnud kirjad ja asus lugema, tehes näo, nagu ei paneks ta vanameest enam tähelegi. Ta leidis, et see isik talle hästi ei istu, ja tahtis, et ta minema läheks.
Ta lõikas sigaril otsa ära ja võttis välgumihkli. Tahapoole toetudes vaatas ta läbi puuokste ja lehtede sinise taeva poole.
"Sinule, semu. See ei pidanud nii minema," ütles ta vaikselt, pani sigari suhu ja süütas selle.
Ta pidi paar korda pahvima, enne kui käsitsi keeratud sigar tuld võttis, ja siis puhus ta Jack McCanni mälestuseks suitsurõnga.
"See pole just pühapaiste, aga see on parim, mida ma teha saan," ütles Charlie ja toetus pingi seljatoele, pisarad silmis, mõeldes kõigele, mis oli valesti läinud, ja tõmbas sigari lõpuni.
.jpg)
