"Ja sellele kõige armsamale õpilasele šampanjat ja kaaviari. Mõnikord natuke beseed ja musisid... neegrimusisid muidugi. Ja rukkileiba kõigile... saad aru? Rukkileiba peab olema... muidu läheb elu jampsiks kätte. Ja siis randa... toidukorv kaenlas. Ei mingit nuttu... kiire hüvastijätt. Õpilane on see, kes alati lahkub, õpetaja jääb. Õpetaja vaatab järele, aga õpilane vaatab ettepoole ja unustab õpetaja. Mõistad?"
Stenbacka kallas hõbedasest, pika tilaga kannust veel kohvi:
"Noorest peast kujutad ette, et mõni jääb. Aga keegi ei jää. Õpilane peab maailmas ringi vaatama... ja seljakotis peab rukkileiba olema. Ja šampanjat. Kui emb-kumb puudub, ei tule sellest midagi. Sina oled noor õpetaja... kui sa nüüd ikka tõesti õpetama hakkad... sa kujutad ette, et mõni jääb..." (lk 19)
