ProosaRedigeeri

  • Paremini poleks võõrastemaja asukohta saanud enam valida. Igal külastajal on kasutada magamisruum koos mere poole avaneva verandaga. Elusa draakoni nägemiseks pole vaja isegi oma mugavast lamamistoolist üles tõusta, sest varaanid, Tseiloni hiiglasisalikud, kes võivad kasvada kuni poolteise meetri pikkuseks, elavad kergete turismibangalode all ja vannitubade jämedates äravoolutorudes. Mõni õrnahingeline daam on nende süütute loomade pärast juba peaaegu minestusse langenud ning mõni mees täiesti asjatult raevu sattunud. (lk 73)
  • Äkki on autojuht sunnitud pidurdama, sest teekäänaku taga astub risti üle tee varaan. Kiirustamata vabastab suur sisalik sõidutee. Nagu pikk uss libiseb ta sügavast suust välja pikk kaheharuline keel. Selle tundliku organiga haistab varaan lõhnu ning sisistab nagu madu. Tundes üheaegselt nii maitset kui lõhna, ajab ta jälgi nagu jälituskoer. Keelega "märkab" varaan oma saaki paremini kui silmadega, sest vastuvõetud lõhnaaine kandub kahte suulaes asuvasse süvendisse, nn. Jacobsoni organi avaustesse. See elund võimaldabki keemilise aine tajumist. Nii tunnetab varaan sõna otseses mõttes, mis maitse on veel kinnipüüdmata saagil, olgu see siis muna, verisulis linnupoeg või väike imetaja. Kui varaan kanakuutide lähedusse satub, ei suuda ta kiusatusele vastu panna. Juhuslik kanavargus on aga ka ainus patt, mida Tseiloni talupojad võivad talle ette heita. (lk 73-74)
  • Tissamaharama asula keskel ronib maanteekraavist teele varaan ja astub pikkamööda üle halli asfaldi. Aga enne kui ta üle tee ohutusse paika, jõuab, veerevad veoauto suured rattad üle ta sabaotsa ja lömastavad selle. Nagu kopra lapikut kellut lohistab sisalik seda enese taga ning põgeneb läbi taras oleva augu ühe riisikasvataja aeda. Pidevalt kasvav autoliiklus ohustab ikka enam ja enam selle maa metsloomi ja loomadel pole instinktiivseid ega ka omandatud kogemusi, mis neid selle ohu eest kaitseksid. Ka meie metskitsed, kelle igivanad jooksurajad aastakümneid tagasi automagistraalidega läbi lõigati, ei suuda selle olukorraga kohaneda ja seetõttu langeb igal aastal ainuüksi Saksa Föderatiivses Vabariigis liikluse ohvriks 40 000 metskitse. (lk 83-84)
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973