Arktika

Proosa

• Fiona Hill oli mõne aasta eest koos Clifford Gaddyga üllitanud raamatu "The Siberian Curse: How Communist Planners Left Russia Out in the Cold". Raamat tuli välja huvitava kontseptsiooniga, nimelt et Venemaa Arktika aladel ei ela mitte liiga vähe, vaid liiga palju inimesi, kelle ülalpidamine sellistes tingimustes on liiga kallis.

Autorid väidavad ka, et Nõukogude Liidu kokkukukkumise üks põhjuseid oligi see, et Siberisse maeti suurte linnade ülalpidamiseks liiga palju raha. Gaddy ja Hill said muidugi kõvasti kriitikat, kuid elu on näidanud, et laias laastus oli neil õigus.

• Mulle tundus, et Fiona tahtiski rääkida just Arktikast, mitte arutada geopoliitika üle. Kui ma läksin uue joogi järgi, siis "röövis" üksi seisva Fiona Carl Bildt. Kuulsin, et jutuks oli Hiina. Fiona heitis üle Bildti õla minu poole piinatud pilgu. Pärast rääkisime jälle Arktikast. Mõnuga. Sellega ongi nii, et kes on korra põhjapolaarjoone taga elanud, sellel on Arktika ka igaveseks veres, nagu LSD.
• Huvitav on pigem see, et Arktika tähtsus on kasvanud, selle regiooni on avastanud isegi riigid, mille huvi sealkandis nagu ette ei kujutagi. Näiteks Singapur, Hispaania ja Šveits on Arktika Nõukogu vaatlejaliikmed.
• Me kõik teame, et Arktika muutub järjest kättesaadavamaks ja tehnilised vahendid seal inimtegevust arendada täiustuvad. Neid enam või vähem utoopilisi plaane Arktikat kasutada kas transporditeede lühendajana või ka ressursside pärast ikka jagub. Teine asi on muidugi selles, et Arktika-riigid ehk Arktika Nõukogu püsiliikmed ei taha teisi riike eriti regioonis näha ja kaitsevad oma privilegeeritud staatust kiivalt. Nii kestab see kangutamine juba aastaid.
• Hiina puhul on riiklikud huvid Arktikas mõistetavad, aga nüüd oma Arktika-programmi välja kuulutanud ka Singapur ja India, riigid, kus jääd võib leida vist ainult kokteiliklaasist.
• Üks asi, millele Eesti peab mõtlema, on see, et kui tahame võidujooksus Arktikale kaasa teha, siis mis oleks see nišš, mida Eesti saaks edukalt kasutada, kui tahta võistelda suurte riikidega nagu Saksamaa, India või Prantsusmaa. Kerge ei saa see muidugi olema.
• Kohati tekib mulje, et me oleme jälle tagasi 19. sajandis, maadeavastuste ajajärgus. Nüüd lihtsalt on avastusretked Aafrika džunglist või Amazonase selvast kandunud polaaraladele. Polaaralade avastamise lugu on täis lugematud ohvreid ning näpuotsaga edulugusid.

Arvata võib, et ka nüüdne võidujooks Arktikale ei lähe päris libedalt. See on kant, kus kliima ei naljata, isegi nüüd, kui toimumas globaalne soojenemine. Lumetormid möllavad ja ära eksimisi ning surnuks külmumisi tuleb ette ikka, eriti kui uurimisretkele lähevad inimesed, kes eriti hästi ei adu, kus nad on ja kui habras on inimelu Arktikas.

• Aimar Ventsel, "Arktika on siiski tähtis", ERR, 31.01.2024

• Minu arvates on Arktikas naftapuurimine hullumeelsus. Ma arvan, et oleks väga mõistlik mõte kehtestada kogu maailma riikides piirangud naftapuurimisele Põhja-Jäämeres.
  • Al Gore, cit. via: Suzanne Goldenberg, "Al Gore criticizes Obama on climate change and 'insane' Arctic drilling", 16. juuli 2015

Luule

Oh, öelge uhkelt nende nimesid,
kes Arktikast otsivad kadunuid!
Raha ja laevu andke, olgu teie suil
nii karmid palved, et need imesid
teeks Looja südames!

• Helen Hunt Jackson, "An Arctic Quest"