Elin Kard

Elin Kard (24. august 1972 Pärnus) on eesti kunstnik.

Intervjuud

Kui palju on Eesti riigile kultuuri ja tegelikult ka haridust nii heas kui ka halvas vaja? Sest ka minu pikaaegne kogemus näitab, et olgu ajad head või halvad, kultuurile ei jätku kunagi piisavalt.
Loomeliitude ja nende juhtide roll on need sõnumid otsustajateni viia ja ka oma liikmete seas selgitustööd teha, et miks on oluline, et mitte ei räägi üks inimene riigi, ministeeriumi ja juhtidega, vaid et kõik peavad oma muresid ja probleeme valjult välja ütlema.
Loomulikult on abivajajaid rohkem kui vahendeid, kultuurkapital on selle õpikunäide.
[L]oovisiku tegevust võiks tööna tunnustada. Meil on selleni pikk tee minna ning sellega on ka Euroopa Parlament juba mitu aastat tegelenud, sest nii meil kui ka mujal Euroopas on suuresti defineerimata see, millega me igapäevaselt tegeleme. See on töö. Seadusandlust tuleb muuta, sest seadusandlus käsitleb ikkagi sellist põhitöökohaga töötajat, kes töötab üheksast viieni ja sellega kaasnevad kõik sotsiaalsed garantiid.
Iseasi on see, kas meil on võimekust, et seda kultuuri, mida võiks minu hinnangul rohkem olla, toetada ja üleval pidada. Mina ei ütle kindlasti siin raadioeetris, et üks või teine teater tuleb sulgeda ja meist keegi tegelikult ei saagi seda tegelikult öelda.
Mis on selles kontekstis hämmastav, et meil tõesti ei ole töötasusid ja sotsiaalseid garantiisid, kõik meie asutused, v.a kunstihoone viimased aastad, on tegelikult eraettevõtted. Me peame ise hakkama saama, leidma kõik vahendid ja see on paljuski see juurpõhjus, miks meil ei ole töötasusid, miks meil ei ole sotsiaalseid garantiisid. See on ka üks põhjus, miks mina täna Toompeale lähen.
- Elin Kard, intervjuu: Kirke Ert ja Taavi Libe, "Kard: peaksime arutama, kui palju on praeguste võimaluste juures kultuuri vaja", ERR/Vikerraadio "Vikerhommik", 15.10.2024

Et valimisplatvormide jõulisematest seisukohtadest jõuab valim tulevasse koalitsioonilepingusse, on oluline Eestis tegutsevatele erakondadele taas meelde tuletada, kui hapras ja haavatavas olukorras on kogu Eesti taasiseseisvumise järgsel ajal olnud loovisikud, ning et olukord halveneb mitte päevade, vaid tundidega.
Vabakutseliste loovisikute ligipääs ravikindlustusele, aga ka teistele sotsiaalsetele garantiidele ning ka vanaduspensionile on alates Eesti taasiseseisvumisest seisnud mitte rahaliste võimaluste, vaid tegemata poliitiliste otsuste ja otsustajate huvipuuduse kõrge müüri taga.
Loomeliidud ja loovisikud, kes andsid 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses väga suure ja olulise panuse demokraatliku ja iseseisva Eesti Vabariigi taassünniks, jäeti edasiste muutuste elluviimise õhinas unarusse ning ootavad siiani otsustajate tähelepanu ja loodavad mõistmist.

Õigustatud ootus paremale ja tegelikkusele vastavale maksusüsteemile, ootus ligipääsule raviteenustele ja ootus inimväärsele vanaduspensionile on kestnud nüüdseks juba kolm aastakümmet. Ja seda olukorras, kus loovisikud ja loomeliidud täidavad päevast päeva riigi põhiseadusest tulenevat kohustust säilitada, arendada ja kaitsta eesti keelt ja kultuuri, selle igapäevase missioonitöö eest sageli isegi tasu saamata.

Lahendusi on otsitud pigem läbirääkimiste teel ja sageli on läbirääkimistele eelnenud ka avalikud pöördumised. Muutunud poliitilise käitumiskultuuri tõttu ei usu ma siiski enam erinevate pöördumiste n-ö esmase töövahendina kasutamise vääramatusse jõusse. Seetõttu valisin sel korral kampaaniat alustades tähelepanu pälvimiseks pisut teised töövahendid ja -meetodid.
Ka ise makse maksva kodanikuna tooteid ning teenuseid tarbides näen samal ajal eri valdkondades, millega kokku puutun, üha suurenevat n-ö maksudega optimeerimist. Väheste sissetulekute puhul piirdutakse vältimatute kohustuste täitmisega ning jäetakse tööandjana endale palk koos tööandja maksudega välja maksmata, arveldatakse osaliselt sularahas ning töövõtjana ollakse nõus töötama ebaturvaliste lepinguvormide alusel või lausa ilma lepinguta.
- Elin Kard, intervjuu: Kaisa Eiche, "Luulega Eestis ära ei ela, kaugeltki mitte", Postimees, 15. detsember 2022