Eva Koldits

Eva Koldits (sündinud Eva Klemets; sündinud 14. veebruaril 1977) on eesti näitleja ja lavastaja.

Eva Koldits 2024. aastal

Intervjuud

• Kõige hullem on see, kui ühel hetkel istud maha ja saad aru, et sul on iseendaga igav. Et oled olnud nii ühes rattas kinni – uusi mõtteid peale ei tule; kõik on juba tuttavad ja edasi neid mõelda enam ei oska... Täielik tupik.
• Millegipärast olen ma siia parasvöötmesse sündinud. Pimedal ajal tuleks tegeleda selliste asjadega, mis pimedusse sobivad, aga meil käib elu ja töö kogu aeg nii, nagu oleks mingi viies aastaaeg... See on ikka nii mõtlemises kinni.
• Töö tegemine tähendab eestlasele – mõistetavatel, kuigi kahtlastel põhjustel – maa kaevamist!
• Loomulikult – kui sa elad tiigis, siis katsud selle tiigi sügavused ära, aga tiik ise ei pruugi asetuda suuremasse konteksti. Lavakas on samamoodi – sa võid teada, et mujal on ookeanid, aga see tiik on sinu universum neli aastat. Ja selle aja oled “väljasolijate” jaoks justkui kadunud hing.
• Kahtlustan, et enamik meie kannatustest elus on tingitud sellest, et töötame intuitsioonile vastu, aga harjumustel laseme vohada...
  • Eva Klemets, intervjuu: Margit Tõnson,"Saab ju ka nii mõelda, et kogu aeg on suvi", Eesti Ekspress, 5. juuli 2012

• Keel on väljendusvahend. See on meeletu struktureerimine ja korra loomine, millega aju kõnelemise ajal tegeleb. Kuulates oma väljaöeldud mõtteid, tekibki vajalik distants oma tunde või emotsiooni nägemiseks.
• Teraapia puhul on oluline, et sinu vastas istub inimene, kes ei anna hinnanguid, vaid peegeldab. Ka seda, kui sa hakkad ise endale hinnanguid andma – see tõmbabki kõige sügavamale mülkasse.
• Jah, maal elades ei liigu sa ehk nii intensiivselt kui kaks korda nädalas jõusaalis käies või joostes, kuid see liikumine on pidev. Sa ei saa ilma taha pugeda. Kui maja on ikka hange tuisanud, siis lihtsalt pead ennast sealt välja kaevama.
• Inimesed, kellega suhelda ja suhestuda, on järjest olulisemad. Iga kohtumine on pärast koroonat omandanud teatava pidulikkuse ja ma püüan seda endale aeg-ajalt meelde tuletada. Sest kuidagi on nii, et kõik olukorrad ja asjad kipuvad kiiresti taas enesestmõistetavaks muutuma.
• Ühise söömise rituaali oleme püüdnud igal võimalusel hoida, et korrakski saaks pere kokku. See on rahustav nii endale kui ka lastele. Olen märganud, et niipea kui mõni meist jõuab koju väga hilja ja ühine õhtusöök jääb vahele või on kumbki meist Mardiga töö tõttu pikemalt kodust eemal, kasvab kohe lastes ärevus. Tegelikult ka endas, sest süütunne ära oldud aja pärast varjutab koju jõudmise eufooria.
• Ma ei kannata mustust, näiteks plekke ja tolmurulle. Samas talun hästi segadust, asjade valel kohal olemist. Abikaasaga on täpselt vastupidi – ta ei näe, kui põrandad on mustad, kuid samas peavad asjad olema omal kohal.
• Ma saan energiat visuaalsetest piltidest. Kui jalutan läbi vanalinna, astun tee peal sisse mõnda galeriisse. Ühtpidi see küll väsitab, teistpidi aga annab energiat juurde. Selline teistsuguse käigu andmine laeb mind.
  • Eva Koldits, intervjuu: Ulvi Tüllinen, "Eva Koldits: see tõmbabki kõige sügavamale mülkasse, kui hakkad ise endale hinnanguid andma", Tervis Pluss, 10.01.2023