Higistamine
Proosa
muuda- Ilusa värske jume tagab kõige paremini harjumuspärane pehme vee kasutamine, kõigi ärritajate hoolikas vältimine, nagu karm tuul, tolm, suits, kõrvetav päike ja koldekuumus; range tähelepanu toitumisele, korrapärane puhastus, millele järgneb hõõrumine, sage vannivõtmine ja igapäevased harjutused, mis on piisavalt energilised, et ajada higistama, mis puhastab süsteemi, viies sellest välja pahaloomulised nõred, ning suurendab märgatavalt naha sära. ("Tualett", 1. ptk, "Jume")
- Judith Montefiore, "Juudi käsiraamat", 1846
- Kiir tahtis end riidesse panna, aga Toots sai õigel ajal jaole, tõmbas riided ära ja manitses:
- "Vaata, kus narr, nüüd, kus sa varsti higistama hakkad, paned sa riided selga. Too siia riided!"
- Ta viis riided saunaesikusse, tuli tagasi, kõbis tuld ja patsutas käega ahju. Ahi oli ju soe, mis ta krõbises seal üleval, et tal külm on. Kui ta nüüd varsti higistama ei hakka, siis on väga kahtlane, kas ta üleüldse higistab.
- "Mina ei saa siin higistada, mis sa jonnid," vastas Kiir, "ennem külman lava külge kinni kui higistama hakkan. Kuuled, naksti ja naksti jääb taguots lava külge kinni."
- "Higista, higista! See on tervisele kasulik. See on kõige parem rohi südame läikimise vastu."
- Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 180
- Tantsulustilisematel kavaleridel lõppes ball päris pesuleemendusega. Hulk tantse olid nii kiiretempolised ja kadrill nii kestev, et andsid päris rehepeksu mõõdud välja. Kanti kõrgeid kõvu kraesid ja tärgeldatud maniskitest rinnapantsreid, mis higiaure välja ei lasknud; kanti ka pikki lotendavate siiludega kuubesid, mis ka mõnevõrra rohkendasid higi. Eks siis pikematel pausidel vaesed vihtujad hoidunud välisuksele lähemale, lehvitanud enesele seal värsket "lufti" ja - ettenägelikumad tõid palitutaskust esile uue püstkrae, kuna eelmisest liibus kaela ümber veel paljas märg kalts.
- Artur Adson, "Väikelinna moosekant" [1946], rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 262
- Tegelikult on iharust targem vältida, sest see ajab higistama. Pole midagi häbiväärsemat kui higi. Kui sööd suurte suutäitega tühjaks kausi kuumade nuudlitega, andud raevukale seksile, veedad talve kuuma ahju ääres uneldes, siis sa higistad. Ja mitte keegi ei kahtle enam, et sa oled labane. Enesetapu ja higistamise vahel valides ära kõhkle. Samavõrd kui oma vere valamine on imetlusväärne, on higivalamine eemaletõukav. Kui saadad end surma, siis ei higista sa enam kunagi ja sinu äng on igaveseks lõppenud.
- Amélie Nothomb, "Jahmatus ja värinad", tlk Eva Koff, Varrak 2006, lk 67–68
