Vannivõtmine

Proosa

Ilusa värske jume tagab kõige paremini harjumuspärane pehme vee kasutamine, kõigi ärritajate hoolikas vältimine, nagu karm tuul, tolm, suits, kõrvetav päike ja koldekuumus; range tähelepanu toitumisele, korrapärane puhastus, millele järgneb hõõrumine, sage vannivõtmine ja igapäevased harjutused, mis on piisavalt energilised, et ajada higistama, mis puhastab süsteemi, viies sellest välja pahaloomulised nõred, ning suurendab märgatavalt naha sära. ("Tualett", 1. ptk, "Jume")
- Judith Montefiore, "Juudi käsiraamat", 1846

Astunud esmakordselt sisse proua Donzert'i väikese kahekorruselise maja uksest, oli Martine hämmeldusest kaotanud kõnevõime terveks päevaks. Ka kõige muinasjutulisem "Tuhande ja ühe öö" lossidest poleks iialgi suutnud üht inimolendit sel määral erutada; kõik araabia parfüümid poleks iialgi suutnud kellelegi nii suurt naudingut pakkuda, nagu tundis Martine selles väikeses majas, mis oli läbi imbunud šampooni ja kölni vee lõhnadest. Kuna Cecile hakkas üha sagedamini Martine'i enda juurde lõunale ja ööbima kutsuma, siis oli proua Donzert pannud maksma kindla korra: Martine'il tuli alati kõigepealt käia vannis.

Proua Donzert kartis, et Martine võib oma ema hurtsikust midagi kaasa tuua, ehkki tütarlaps näis alati väga puhtana, mis teda peamiselt just iseloomustasid... Kuid kunagi ei suudeta olla küllalt ettevaatlik, sest mis küll juhtuks, kui mõni juuksurisalongi klientidest leiaks näiteks täi?

Kui Martine nägi esimest korda vanni ja kui Cecile palus tal ennast üleni vette kasta, haaras teda mingi pühalik värin, otsekui hakataks teda ristima... "Kaasaegne komfort" ilmus korraga tema silme ette veevärgi, kanalisatsiooni ja elektriga... Ta ei suutnud sellega kunagi täielikult harjuda ja iga kord, kui ema Donzert talle ütles: "Mine nüüd vanni...", tundis Martine kerget joobnustavat ärevust. (lk 28)

Seinad kaetud valge emailiga, põrand kiviparketist, taburet metalltorudest... On võimatu kirjeldada joovastust, mida tundis Martine, laskudes sooja, aromaatsete sooladega lõhnastatud piimvalgesse vette... Ta oli õnnelik, tundes, kuidas värinad jooksid üle ta käsivarte, õlgade, selja... [---] Vanni email oli nii sile-sile, vesi nii mahe-mahe ja äsja pakendist vabastatud seep andis pärlmutritaolist vahtu... käsn helkles roosades ja taevassinistes toonides ... Piimjast kuplist langes pehmet valgust vannitoa igasse nurka. Martine küüris hoolikalt iga oma keha väiksematki õnarust, tarvitas seepi, pimsskivi, harja, käsna ja kääre. Proua Donzert hüüdis juba talle alumiselt korruselt:

"Martine, nühid endal naha maha... Aitab juba!"

Radiaatorile asetatud vannilina oli soe, taevassinine, Cécile'i oma oli aga roosa. Proua Donzert ei ihnutsenud pesuga — käterätte vahetati tema juures iga päev: kui omatakse pesupesemise masinat, siis pole tähtis, kas üks käterätt rohkem või vähem... Polnud puudu ka kosmeetikavahendeist — seepidest ja lõhnaõlidest, kuna firmade esindajad pakkusid neid kaubaproovidena niipalju kui proua Donzert soovis. (lk 29-30)

Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962

Mis tunne on sul vannis istuda, kui iga hetk kõlab ukse tagant ema käsklus: "Seep! Nuustik! Kõrvad! Kael eriti hoolikalt! Veel kord kõrvad!" Justkui operatsioonilaua ääres, kus arst jagab korraldusi, et nüüd skalpell ja nüüd tampoon ja jälgida vererõhku ja kas hingab ja. Aga mingi mõju ema käskudel siiski oli. Vererõhk võis mul küll tõusta, sest ma keerasin vahepeal kuumaveekraani vindi üle ja läks jupike aega, enne kui kraan jälle pidama jäi.
- Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 1983, lk 6

Kompimine ei toimu naha pindmises, vaid sellele järgnevas kihis. Naha pindmine kiht on surnud, tuleb kergesti maha ning annab oma panuse vanni siseküljele moodustuvasse sõõri.
- Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 88

Vann. Minu lemmikpaik Maa peal. Kummardudes üle tühja vanniääre, õngitsen ma välja kummipardid ja lagunenud galeooni, tõmban serva küljest lahti tähed, mis pärast seda, kui vesi on vokaalid minema uhanud, moodustavad vanniserval vihased, horvaatialikud käsklused (scrtzchk!). Koorin vanni küljestlahti käkras poolkuiva Barbie flanellkleidi, mille hais meenutab mulle ähmaselt kullese lõhna; ja siis tõstan ma ühest nurgast üles libisemiskindla jalamati, mille iminapad hetkeks põranda külge haakuvad, enne kui nördinud krooksatuse saatel järele annavad.

Edasi asun ma kapi kallale, otsides lõdvestavat vanniõli - lavendlit, meripura, bergamotti -, aga alailma on mul stressimaandajad otsas ja ma pean leppima mingi mullilise vahuga, mida nimetatakse plahvatuslikuks vitaalsuseks lubjas. Siis panen ma jooksma väljakannatamatult kuuma vee; nii kuuma, et sisse ronides peab mu keha seda jääkülmaks. Heidan pikali, ninasõõrmed veest väljas nagu alligaatoril. Vaatan naist, kes auruses peeglis kiiresti haihtub, ja mõtlen, et see aeg kuulub talle, ainuüksi talle, unustades dinosaurus Barney, kes ootamatult oma sarimõrtsuka irvega ta jalge vahelt välja vulpsab.

Vann on iidvana, portselani viirutavad hallikassinised sooned. Pärast köögi remonti sai raha otsa ja maja on ülenevas korralageduses: mida kõrgemale lähed, seda madalam tase. Köök Terence Conrani disaini järgi, elutoamööbel ostetud mööblikauplusest, vannitoa on kujundanud Tontlik Seen. Aga ilma kontaktläätsedeta ja küünlavalgel meenutab vannitoa pidalitõbiselt koorunud värv pigem Rooma Vesta templit kui viie tuhande naelasest puudujäägist tekkinud niiskusekihti.

Allison Pearson, "Kuidas ta seda suudab?", tlk Tiia-Mai Nõmmik, 2003, lk 41-42

Luule

pinni ja panni
meie lähme vanni
mis me seal teeme
seebivahtu sööme

Paul-Eerik Rummo, "*Pinni ja panni..." Täheke 9/1971, lk 8