Hiirehernes

Hiirehernes (Vicia) on liblikõieliste sugukonda kuuluv globaalse leviga (välja arvatud Austraalia, Okeaania ning Antarktika) rohttaimede perekond umbes 140 liigiga. Eestis kasvab 10 liiki hiireherneid, tuntuim on harilik hiirehernes (Vicia cracca).

Luule

Längkaldal vastu päikest kukehari
krellkollast pillab kasteheinte seas.
Jõe äärde jooma rõõmsas kirjus reas
käib hiireherne, mesilille kari.

Bernard Kangro, "Jõeäärne", rmt: "Kojukutsuv hääl" (2000), lk 12

Klinkerkivikatustel kasvavad
litterhein ja hapuoblikas,
prõksudes pakatab päikese käes hiirehernes.

Eeva-Liisa Manner, "Misericordia" 1, tlk Ly Seppel, rmt: "Hüüd tuulde" (2007), lk 62

Õitses ükskord hiirehernes, mille sättis pärjana
juuste ümber keegi poisslaps argsi tütarlapsele:
käsi ju kartis, järsku olles teises soojakiirguses,
nina ju kartis, järsku tundes hõngu teist ja kutsuvat,
suugi kartis, järsku teades maiku, mis on teisel suul.

Ain Kaalep, "Metsvint" (1984), rmt: "Muusad ja maastikud", 2008, lk 358

Valged karikakrad on avanenud
niitudel õitsevad kellukad ristikhein seahernes hiirehernes
iga kõrs iga õis iseendas nii ammendamatult täiuslik
et tahaks igaüht lõputult vaadata meelde jätta
nii palju äranägemata ilu ümberringi et see teeb haiget
tahaks peatada hetke jäädagi nii vaatama igavesti
aga ei peatu hetk aeg voolab läbi lillede ja läbi mu silmade

Tiia Toomet, "* Valged karikakrad on avanenud" kogus "Argipäeva õhtu" (1987), lk 74