Karen Blixen

Karen Blixen-Finecke (17. aprill 1885 – 7. september 1962) oli taani kirjanik. Ta on kasutanud pseudonüüme Isak Dinesen, Pierre Andrezèl jt. Eesti keeles on ilmunud:

• "Aafrika äärel". Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Perioodika, 1993 (Loomingu Raamatukogu 37-39, kordustrükid 1994 jq 2005
• "Varjud rohul". Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Perioodika, 1994, Loomingu Raamatukogu 43
• Isak Dinesen, "Babette'i pidusöök"; "Surematu lugu". Tõlkinud Piret Peiker. Varrak 1996, sari "Väike iiris"
• "Seitse fantastilist lugu". Tõlkinud Eva Velsker. Tallinn: Eesti Raamat, 2011
• "Talvemuinasjutud". Tõlkinud Eva Velsker. Tallinn: Eesti Raamat, 2013

Karen Blixen 1913

Karen Blixen 1952, De Gyldne Laurbær autasu vastuvõtmisel

Babette'i pidusöök

Tsitaadid väljaandest Isak Dinesen, "Babette'i pidusöök"; "Surematu lugu". Tõlkinud Piret Peiker. Varrak 1996

• Løvenhjelmi suguvõsas elas legend, et kunagi ammu abiellunud keegi sellenimeline härrasmees huldrega, naissoost norra mägivaimuga, kes on nii kaunis, et õhk tema ümber hiilgab ja väreleb. Sestsaadik oli nende suguvõsas aeg-ajalt selgeltnägijaid ette tulnud. Omaenda loomuses polnud noor Lorens senini mingit erilist spirituaalset annet märganud. Aga sel hetkel kerkis tema silme ette äkiline võimas nägemus kõrgemast ja puhtamast elust ilma võlausaldajate, sissenõudmiskirjade ja vanemlike noomituskõnedeta, ilma salajaste ebameeldivate süümepiinadeta ning õrna kuldjuukselise ingli seltsis, kes teda juhib ja hüvitab. (lk 8)
• Monsieur Papini kinnitust, et Babette oskab süüa teha, polnud nad usaldanud. Prantsusmaal, teadsid nad, söövad inimesed konni. Nad näitasid Babette’ile, kuidas lõhkilõigatud turska ja õlle-leivasuppi tehakse; selle ettenäitamise ajal muutus Babette’i nägu täiesti ilmetuks. Aga nädala pärast tegi Babette lõhkilõigatud turska ja õlle-leivasuppi sama hästi kui ükskõik milline sündinud berlevaaglane. (lk 18-19)
• Kohe esimesel päeval pärast Babette’i teenistusseasumist kutsusid nad ta enda juurde ja seletasid talle, et nad on vaesed ja et toiduga priiskamine on nende jaoks patt. Nende oma toit peab olema nii lihtne kui võimalik; vaeste supiämbrid ja toidukorvid on need, mis loevad. Babette noogutas pead; noorena, teatas ta daamidele, oli ta kokaks ühe vana preestri juures, kes oli pühak. Seepeale otsustasid õed prantsuse preestrit asketismi poolest ületada. Ning varsti leidsid nad, et sellest päevast saadik, kui Babette majapidamise üle võttis, on nende kulud imeväärselt vähenenud ning supiämbrid ja toidukorvid omandanud uue salapärase võime vaestele ja haigetele jõudu ja jaksu anda. (lk 19)
• Babette’i abilisel olid oma instruktsioonid; vennaskonna klaasid täitis ta ainult ühe korra, kuid kindrali klaasi kallas iga kord uuesti täis, kui see tühjaks sai. Kindral tühjendas selle kiiruga iga natukese aja järel. Sest kuidas peab meelemõistusega inimene käituma, kui ta oma meeli usaldada ei või? Parem olla purjus kui hull. (lk 43)
• Siis tundis kindral, et on tulnud aeg kõnet pidada. Ta tõusis püsti ja jäi väga sirgelt seisma.

Keegi teine lauas ei olnud kõneldes püsti tõusnud. Vanad inimesed tõstsid silmad eleva, õnneliku ootusega enda ees seisva mehe poole. Nad olid harjunud nägema kohalikust lihtsast džinnist maani täis madruseid ja hulkureid, aga nad ei tundnud sõjamehe ja õukondlase puhul ära joobeseisundit, mille oli põhjustanud maailma õilsaim vein. (lk 44)

• [Kindral Løvenhjelmi lauakõne:] Me väriseme, enne kui me elus oma valiku teeme, ja kui me selle teinud oleme, siis väriseme jällegi hirmust, et oleme valinud valesti. Aga tuleb hetk, kus meie silmad lahti lähevad ja me näeme, et arm on lõputu. Jumala arm, mu sõbrad, ei nõua meilt midagi muud, kui et me seda usalduses ootaksime ja tänulikult vastu võtaksime. Jumala arm, vennad, ei esita tingimusi ega vali kedagi meie seast eriliselt välja; see arm võtab meid kõiki oma rinnale ja kuulutab välja üleüldise andeksandmise! Vaata! see, mille me valinud oleme, antakse meile, ja see, mille me tagasi oleme lükanud, antakse meile niisamuti ja selsamal ajal. (lk 45-46)
• Vana praosti lambukesed olid alandlikud inimesed. Kui nad hiljem selle õhtu peale tagasi mõtlesid, ei tulnud kellelegi neist iial pähegi, et nende ülev hingeseisund neist enestest tuleneda oleks võinud. Nad mõistsid, et neile oli osaks saanud see lõputa arm, millest kindral Løvenhjelm rääkinud oli, ja nad isegi ei imestanud selle asjaolu üle, sest see oli vaid nende alalise lootuse täitumine. Selle maailma lühised pettekujutelmad olid nende silme ees hajunud kui suits ja nad olid näinud universumit nii, nagu see tegelikult on. Neile oli antud üks tund aastatuhandest. (lk 47)

Surematu lugu

Tsitaadid väljaandest Isak Dinesen, "Babette'i pidusöök"; "Surematu lugu". Tõlkinud Piret Peiker. Varrak 1996

• Elishama oli alati valmis üksikisiku poolel maailma vastu asuma, sest kui tahes hull keegi üksikisik ka olla võis, maailm tervikuna oli kindla peale veel lootusetumalt ja pahelisemalt idiootlik. (lk 80)
• Virginie vaatas teda süngelt, tumedad silmad hiilgamas. “Ma usun, et sind ei saa kuidagi solvata. isegi kui kõvasti püüda?"

Elishama mõtles ta sõnade üle järele. "Ei," ütles ta, "ei saa. Miks ma peaksin ennast solvata laskma?"

"Ja kui ma käsiksin sul," ütles naine, "oma majast lahkuda, siis sa lihtsalt lähekski?"

"Jah, mul tuleks seda teha," ütles noormees. "See on teie maja. Aga pärast minu äraminekut te istuksite ja mõtleksite nende asjade üle, mille eest te mu välja ajasite. Sest inimesed arvavad, et neid tahetakse solvata siis, kui neile nende oma mõtteid räägitakse. Aga miks neile nende oma mõtted küllalt head ei ole, et neid teiste inimeste suust kuulda?" (lk 86-87)

• Elishama hakkas taipama, mis väärtus on sellel, mida komöödiaks kutsutakse - seal võis inimene lõpuks ometi tõtt rääkida. (lk 106)