Liivakell

Liivakell on lihtne seadeldis, mis kasutab liiva pudenemist läbi kitsa pilu aja möödumise metafoorina.

Proosa

Liivakellad ei meenuta meile üksnes aja kiiret kadumist, vaid ka põrmu, milleks me ükskord saame.
- Georg Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, LR 28/1972, lk 63

8 on numbrite liivakell. (lk 17)
Kui kibe on näha aega liivakellas! See on nagu tühjaks juua peekritäis kõrbe. (lk 25)
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974

See on hele küünaldest valgustatud tuba, kus hoitakse elutundide lugejaid - riiul riiuli kohal, matsakad liivakellad, üks iga elava jaoks, oma peent liiva tulevikust minevikku valamas. Langevate liivaterade sahinast täitub tuba otsekui meremühaga.

See, kes murelikul ilmel üle toa sammub, on selle toa omanik. Tema nimi on Surm.

Kõige enam nägi ta Christabeli pihta, just seal, kus see ahenes enne seeliku avardumist. Talle meenus naise alastus, nagu ta seda tundis, ja meenusid tema enda käed selle ahta piha ümber. Ta mõtles naisest hetkeks kui liivakellast, milles on aeg, püütud temasse otsekui nire, mis koosneb liivast, kivist, elukübemetest, sellest, mis on elanud ja elab tulevikus. Christabel hoidis tema aega, temas oli Ashi minevik ja tulevik, mõlemad nüüd kokku surutud säärase raevukusega ja säärase õrnusega selles väikeses ruumis. Talle meenus veider lingvistiline fakt - piha vaste itaalia keeles on vita, on elu - ja sellel on ilmselt tegemist nabaga, mõtles ta, sellega, millest meie eraldi elu alguse saab, sellest nabast, mille vaese Philip Gosse meelest pidi olema teinud Jumal Aadamale kui mingi müütilise märgi mineviku ja tuleviku olemasolu kohta kõigis olevikes. Ta mõtles ka haldjas Melusinast kui naisest jusqu'au nombril, sino alla vita, usque ad umbilicum, pihani. See on mu kese, mõtles ta, siin, selles kohas, sellel ajal, temas, selles kitsas kohas, kus on mu iha lõpp.
- A. S. Byatt, "Lumm", tlk Krista Kaer, Varrak, 2013, lk 362