Marianne Moore

USA luuletaja

Marianne Craig Moore (15. november 1887, Kirkwood, Missouri osariik, USA – 5. veebruar 1972, New York) oli USA modernistlik luuletaja, kriitik, toimetaja, tõlkija ja sufražist. Kogumiku "Collected Poems" (1951) eest pälvis ta Pulitzeri auhinna, USA riikliku raamatuauhinna (National Book Award) ja Bollingeni auhinna. Iroonia, keelelise täpsuse ja leidlikkuse poolest tuntud luuletaja tuntuim luuletus on "Luule" ("Poetry", esmaversioon 1919), millest - nagu paljudest tema teostest - on ilmunud mitu versiooni.

Marianne Moore, 1935.
(Foto: George Platt Lynes.)


  • Väljajätted ei ole juhuslikud.
  • Omissions are not accidents.
    • Epigraaf kogumikule "The Complete Poems of Marianne Moore" (1967), lk vi; Moore'i tuntuim luuletus "Luule" oli raamatus kahanenud 29 realt kolmele.


  • Minu jaoks saab luuletus alguse juhuslikult pähe tulnud heast fraasist.
  • Ma ei planeeri kunagi värssi, sõnad kogunevad nagu kromosoomid, mis määravad protseduuri, alles hiljem võin ma teksti mõjutada või lahjendada.
  • Minu kirjutatut saab nimetada luuleks vaid seepärast, et selle jaoks pole ühtki muud kategooriat.
    • Intervjuu 1960. aasta novembris: Donald Hall, "The Art of Poetry", Paris Review 26/1961


  • Kõik, mis ma olen kirjutanud, tuleneb kas lugemisest või huvist inimeste vastu.
    • Cit. via: Pamela White Hadas, "Marianne Moore, Poet of Affection", 1977, lk 6


  • Muusikat peaks suunama kõrv, luulet kujutlusvõime.
    • Arvustus: Jean Gaingne, "New & Selected Poems", 1967


  • Muusika ja luule vahel on paratamatu seos.
    • Cit. via: Poetry Review, 26. september 1935


LuuleRedigeeri

Oh, olla lohe,
Taeva võimu sümbol - siidiussi
suurune või määratu; vahel nähtamatugi.
Imetabane nähtus!

  • "Oh, olla lohe" kogumikust "Oh, olla lohe" (1957)


Kui ei takista vähenev elujõud ja kahanev
   valvsus, saan toiduks krokodillidele - sellele apluse
   vesiliivale, mille arv on leegion. See on käepärast —
      mõlemal pool
      mind.

  • "Sööda mindki, jõejumal"


"Luule" (1919)Redigeeri

Mullegi see ei meeldi: mõni asi on tähtsam
                kui kõik see sekeldamine.
   Seda täiusliku põlgusega lugedes võib siiski
                avastada, et selles on
   ometigi koht ehtsa jaoks.
       Käed, mis võivad haarata, silmad,
       mis võivad kissitada, juuksed, mis võivad tõusta
            püsti, kui peavad, need asjad on tähtsad mitte see-
                    pärast, et

neile võib asetada tähtsakõlalise tõlgenduse,
                vaid kuna nad on
   kasulikud; kui nad muutuvad nii tuletatuteks, et
                on arusaamatud, võib
   sama ütleda meie kõigi kohta – et me
       ei imetle seda, mida
       me mõista ei suuda. Nahkhiir,
            kes püsib pea alaspidi või otsib mida-
                    gi söögi-

poolist, pingutavad elevandid, maas veerlev metshobune,
                väsimatu hunt puu
    all, nihkumatu kriitik, kelle nahk tõmbleb nagu
                hobusel, kes tunneb kirpu, pesa-
    pallihull, statistik – üksteise järel
        võib loetleda juhtumeid, kui
        keegi tahab; ei ole ka kohane
            põlastada "äripabereid
                    ja

kooliraamatuid"; kõik need nähtused on tähtsad.
                Tuleb siiski teha
    vahet: kistuna tähtsusse pool-
                     poeetidest,
                pole tulemuseks mitte luule,
    mitte enne, kui autokraadid meie seas võivad saada
        "kujutlusvõime
        tähttäheldajateks" – kõrgemal
            jultumusest ja triviaalsusest ja nad võivad esitada

ülevaatuseks kujuteldavad aiad, milles on tõelised
                kärnkonnad, enne me seda ei
    saa. Vahepeal aga, kui sa nõuad ühelt poolt,
                eirates nende arvamust –
        luule toormaterjali
     kogu oma tooruses ja
     seda, mis on, teiselt poolt,
        ehtne, seni huvitab sind luule.

  • Asüllaabiline tõlge. Moore'i algtekst on süllaabilises värsimõõdus.