Toomas Trass

Toomas Trass (sündinud 12. detsembril 1966 Tartus) on eesti helilooja ja organist.

Kirjutised

• 26. novembril möödub sada aastat Rudolf Tobiase oratooriumi "Joonase lähetamine" esiettekandest Leipzigi Andrease kirikus. See kuupäev on märgilise tähtsusega Eesti muusikaajaloos. Võime ju pidada Rudolf Tobiast muusikageeniuseks peale Eesti ka maailma muusikaajaloos. Unustatud ja paljukannatanud väikerahva liikmena polnud Tobiasel sidemeid, mis lasknuks ta kõrgväärtuslikel kompositsioonidel laiemalt levida ja kuulsust koguda. Viimastel aastakümnetel on "Joonas" rännanud ringi aga kogu maailmas.
• Nagu kõik geniaalsed suurteosed, ei anna ka "Joonas" end kergelt kätte. Selles puudub väiksemgi meelelahutuslikkus, meeldidatahtmine või kommertsiaalsus. Tobias on siin käega löönud igasugusele muusikalise moe või trendi järgimisele – ses osas, nagu ka paljus muus, sarnaneb ta suure Bachiga. Teatavasti kukkus teose esiettekanne Saksamaal totaalselt läbi. Küllap oli selle üleelamine ka ülitundliku (ja piisavalt auahne) helilooja varajase surma põhjuseks.
• Tobias teadis, et esiettekandest, eriti kui oled võõras võõral maal, sõltub uudisteoste edaspidises saatuses küllaltki palju. "Joonas" jäigi pikaks ajaks oma uut täielikku ettekannet ootama. Nagu Bachi loomingu puhul, tundsid ja teadsid paljud kaasaegsed ja noorema põlvkonna muusikud, heliloojad, muusikateadlased, interpreedid, ka kirjanikud (näiteks Uku Masing) suurteose olemasolust, väärtustest, kiitsid ja uurisid seda, tõid eeskujuks jne. Aga ainult sõnades ja veel kord sõnades. Nagu Bachi "Matteuse passiooni" puhul pidi teose varjusurmast ülesäratamiseks tulema initsiatiiv kusagilt kõrvalt, vabatahtliku pühendumusena.
• 1909. aasta kontekstis võib "Joonas" tõepoolest tunduda ajast ja arust: Schönberg juba atonaliseerus, Debussy lammutas tonikaalse muusika alustalasid, vaimulik muusika käis alla jne. Nii tunduks tõesti, kui me lähtuksime muusika hindamisel ainult sellest, mis on parasjagu moes ja milline on nn mainstream. Tobiase isiksuse ja loomingu puhul tundub selline vaatepunkt aga täiesti mõttetu, umbes nagu gregooriuse laulu puhul. Tobiase oratoorium on igavikuline nii oma sõnumi, teostuse mastaapsuse, helikeele jõulisuse kui ka väljendusliku uuenduslikkuse poolest, eriti kui mõelda teose sündimisaegsele totaalsele vaimsele dekadentsile tollases kirikumuusikas. Hooligem siis oma kultuuripärandi tippudest.
• Toomas Trass, "100 aastat suurteose esiettekandest", Sirp, 20.11.2009

• Kuna elame nn. postmodernses maailmas, kus kunst laiemas tähenduses näikse olevat oma väljendusvahendite uuendustuhinas tupikusse jooksnud ja vaatab nüüd tagasi, siis ka nii konservatiivses muusikavaldkonnas nagu organoloogia, orelikunst ja oreliehitus on ilmnenud tendents põhiliselt kahes suunas: ajalooliste ning kindla esteetikaga stiilipillide ehitamine (kuhu hulka võib arvata ka koopiaorelite ehk mingist instrumendist täpse koopia valmistamise) ning kõrgtehnoloogiliste (st. täielikult arvutiseeritud) kompromisspillide ehitamine (millel võib enam-vähem igasugust muusikat mängida).
• Kavas on ehitada uus orel ka Tartu Jaani kirikusse. On olnud nii juttu kui tahet tellida sinna prantsuse romantilises stiilis instrument, niisiis stiilipill. Tegemist oleks pretsedendiga eesti orelikunsti ajaloos, sest ehtsat prantsuse orelit, ei originaal- ega stiiliorelina, pole meil kunagi eksisteerinud. Prantsuse orel, nii barokkpill (XVII-XVIII sajand) kui ka XIX-XX sajandi romantiline orel, kõlaks tänu oma registritevalikule-dispositsioonile, intonatsioonile, tuulesurvele ja muudele ehitusiseärasustele eestlase kõrvale ehk veidi harjumatult, kuid selle kompenseeriks suurepärane võimalus kuulata heade organistide esituses (meilt on Prantsusmaal hariduse saanud Aare-Paul Lattik ja Ines Maidre) head prantsuse orelimuusikat, pidades silmas selliseid heliloojaid nagu Franck, Vierne, Widor, Guilmant, Messiaen, Dupre, Durufle jpt. Ning see muusika kõlaks nii, nagu ta kõlama peaks, autentselt. Pealegi valmistaks see meie oreligurmaanidele (nii vähe, kui neid meie armsas-õhukeses Eestis ongi) heameelt. Asi seegi.
• Tartu Jaani kiriku puhul on põhiprobleem hoopiski muus. Nimelt ei saavat taastada ennesõjaaegset orelirõdu (ehk rahvakeeli kooripealset). Kolmekümnendail võis ülikoolilinn uhkeldada 56-registrilise ja 4-manuaalilise (!) Walckeriga. Muinsuskaitselistel põhjustel ei ole nüüd võimalik seda rõdu taastada, kuna see varjaks sõjajärgse restaureerimise käigus väljauuristatud-kaevatud inimsuurused terrakotafiguurid. Mis oleks samuti paha. Praegu käivad läbirääkimised võimalike kompromissvariantide leidmiseks orelifirmadega, vastasel korral jääks suur orel (suur orel algab 40 registrist) ehitamata, see oleks aga ütlemata kahju nii Tartu linnale kui eesti kultuurile laiemalt. Põhjamaade kauneim kirik väärib suurt ja enneolematut pillide kuningat!
  • Toomas Trass, "Uute orelite ootuses", Sirp, 16.05.2003

Intervjuud

• Tellimustööd võivad ka distsiplineerida, sest koosseisuga ette antud raamid kärbivad positiivselt helilooja fantaasia liigset lennukust. Inspireeriv on kirjutada meeldival teemal, koosseisudele ja tekstidele.
• Lisan veel kindlasti seda, et tänapäeva helilooja on looja väikese algustähega, õigemini on helilooja ju see, kes realiseerib Looja (suure algustähega!) tahet, et suurendada Tema au.
• Toomkiriku orel pole superorel mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Nii stiilipuhast saksa romantilis-sümfoonilist tüüpi instrumenti tuleb maailmas tikutulega taga otsida.
  • Toomas Trass, intervjuu: Ene Pilliroog, "Pealelend: Toomas Trass", Sirp, 03.09.2014