Võõrustamiskommete kohaselt peab Odüsseus rääkima pea igas peatuspaigas oma lugu, mille otsad narmendavad, kuna lool veel lõppu ei ole. Kuid Odüsseuse lugude ehedus ning täiuslikkus võlub kuulajaid; lummatud võõrustajad kammitsevad jutustajat, pikendades tema eksiilipõlve ning tõkestades tema koduteed. Sellise pagulase puhul, kelle kojuminek on hiljaks jäänud või võimatuks osutunud, võivad jääda kõlama ka harunevad, lõputult hargnevad lood, milles kojuminek on üha kaugenev viirastus.
Tiina Kirss, "Kirjaniku maapagu: eksiili rõõmust ja vaevast". Methis 13/2014
Oma kostitaja-au kõrgel hoidmiseks peab üks kodukokk lauale tooma vaid kandikutäie priskeid hiilgavaid kokteilivorstikesi. Rohkem pole tarvis, aga see ei tähenda muidugi, et seda siiski teha ei võiks. Mind täidab erakordne nauding — tõeline, südamest tulvav rõõm —, kui saan laua toidukraami täis kuhjata, nii et üheks motivaatoriks — ükskõik millal ma kokkan - on mu enda taevalik rahulolu. Kuid kõike tuleb tasakaalus hoida: ma mäletan korda, kui ma enne külaliste tulekut viskasin rahuloleva pilgu üle taldrikutega kaetud laua ja küsisin oma pojalt, kes polnud siis vanem kui kolmene: "Kas on midagi meeldivamat kui vaatepilt lauatäiest toidust?" "Jah," vastas ta etteheitval toonil, "lauatäis inimesi."
See on miski, mida me kõik peaksime külalisi kostitades meeles pidama (isegi, kui see "kostitamine" on väga otsustavalt väikese "k"-ga): hiiglaslik hulk anuvalt inimeste ninade alla topitud toite ei loo mitte tervitatavalt küllusliku, vaid hoopis sekeldava meeleheitliku tunde. Ja see küll peotuju ei tekita. (lk 410)
