Asta Õim

Asta Õim (sündinud 27. novembril 1943 Tallinnas) on eesti keeleteadlane ja fraseoloog.

Intervjuud

• Keel, sh eesti keel, on kõigis oma avaldusvormides pidevalt arenev ning püsivuse ja muutumise seisukohalt omalaadi dünaamilises tasakaalus nähtus. Seda saab keeleteadlane keelekorraldajana üksnes suunata. Muutumatu saab olla üksnes surnud keel.
• Mul ei ole mugav tunne, kui räägitakse eesti keele ja kultuuri säilitamisest. Meie keel ja kultuur ei ole museaalid, mida tuleb siidpaberisse mähituna kuskil kindlas kohas muutumatuna säilitada ja mida tohib vaid valgetes kinnastes käsitseda. Me elame selles keeles ja selles kultuuris, me kujuneme selles inimeseks, me tunnetame maailma selles keeles. Meie ülesanne on neid väärtusi kasutada, arendada ja kaitsta ülemeelikuste eest.
• Maailmas, milles me elame, on lõpmatu arv mõisteid ja piiratud arv keelendeid, et neist rääkida. Kuidas me saame piiratud sõnahulgaga väljendada piiramatut hulka mõisteid? Vastus on lühike: me tähistame sama keelendiga erinevaid asju ja teeme seda viisil, mis ei tekita konkreetsele kõnelejate seltskonnale mittemõistmist. Ehk teisisõnu: me kasutame neid teadmisi ja arusaamu maailma asjadest, mis on aegade jooksul saanud meie kogukonnale ühiseks ning millest me ühtemoodi aru saame.
• Samas ei tohi unustada, et keel ei ole lihtsalt vorm, mis võimaldab väljendada suvalist sisu, ja et keele vormi ei määra väljendamist vajav sisu üksi. Keel – iga üksik keel – on sisu ja vormi ühtsus, mistõttu on loomulik, et selles kajastub seda keelt kõneleva inimese tunnetus, mis on mõjutatud keskkonnast, milles ta elab, ning kogemustest ja teadmistest, mis tal ümbritsevast maailmast on. Iga keel võib vormida sisu erinevalt, ehkki maailm on sama.
• Kui me arutleme maailma asjade üle, siis üks kõige kõrgem tasand on just keele üle arutlemine – need, kes keelega tegelevad, vaevad tegelikult seda, kas ja kuidas me üldse maailma mõista saame. Selline lähenemisviis saab keeleõppijani jõuda filosoofilise vaatenurgaga õpiku kaudu, nagu on rõhutanud Mati Hint. Või sellise õpiku puudumisel õpetaja kaudu.
  • Asta Õim, intervjuu: Marek Strandberg, Asta Õim: mul ei ole mugav tunne, kui räägitakse eesti keele ja kultuuri säilitamisest". Postimees, 24. märts 2023

Artiklid

• Alles mõni aasta tagasi olid igas linnaliini bussis ahistava sisuga sildid: Sissepääsu ei ole ja Väljapääsu ei ole, mõlemad otsetõlked vene keelest. Eesti emakeelega sõitjates tekitas see taas ja taas paratamatuse, ummikusoleku tunde, kuigi väljapääs ikkagi oli, mitte küll Nõukogude Liidust, kuid bussist teise ukse kaudu siiski. Praegu sedalaadi silte enam pole, nad on asendatud kas sümbolitega (suuna- ja keelumärk) või uue tekstiga: Sisenemine, Sisse ja Väljumine, Välja. Venekeelne silt Выхода нет on samuti kaksiti mõistetav, kuid nähtavasti tajuvad venelased seda rahulikult ühemõttelisena. Võib-olla on põhjuseks see, et vene keelekultuuris on normaalne isikustamata kategooriline informatsiooni edastamise laad.
  • "Võim keeles", rmt: "Võim ja kultuur", 2003, lk 433