Eepika
Proosa
muuda- Teemad, millele proua Browning pühendas osa oma parimast ja osa oma halvimast luulest - 1840. aastatel lapstööjõud, prostitutsioon ja orjade vabastamine; 1850. aastatel Itaalia ühendamine - tõestavad, et ta on eepilise ajastu kirjanik. Kui ta kohtas Firenzes Harriet Beecher Stowe'd ja algas nende kirjavahetus, liikusid nad oma kirjades vabalt edasi-tagasi selliste naisteemade vahet nagu agitatsioon orjade vabastamise poolt Ühendriikides ja rahvuslik agitatsioon Itaalias. "Kas on võimalik, et teie arvates pole naisel mingit pistmist selliste küsimustega nagu orjandus?" kirjutas proua Browning ühele "Onu Tomi onnikese" šokeeritud lugejale. "Sel juhul peaks ta sule kasutamisest hoiduma. Siis peaks ta minu arvates alistuma ka ise orjapidamisele ja konkubinaadile, just nagu vanadel aegadel, sulgema end koos Penelopedega "naiste ruumidesse" ning hoiduma kohast mõtlejate ja kõnelejate seas."
- Ellen Moers, "Literary Women", New York: Doubleday, 1976, lk 40
- Keegi pole arvet pidanud, kui palju Ukraina politseinikke tol päeval Kiievi tänavail liikvel oli, et kõikide kohaleilmumist kontrollida. Ukrainlasi liikus ringi palju, kuid oletatavasti või koguni kindlasti lähenes babuška pigem sakslastele kui ukrainlastele, keda ta ei usaldanud. Oli tal valikut?
- Ta läks nende juurde, aga kui kaua see läks aega võttis? Siin hoidku igaüks ise hinge kinni.
- Tema läks arenes eepiliseks sündmuseks, mitte ainult seetõttu, et Võib-olla Esther liikus nagu kilpkonn Zenoni apooriates, samm haaval - aeglaselt, aga kindlalt - ta oli nii aeglane, et keegi ei jõudnud talle järele, ja mida aeglasemalt ta läks, seda võimatum oli talle järele jõuda, ta kinni pidada, tagasi tuua, ning kõige vähem veel temast mööda minna. Välejalgseimgi Achilleus poleks seda suutnud.
- Katja Petrowskaja, "Võib-olla Esther", tlk Kristel Kaljund, 2014, lk 195-196