ProosaRedigeeri

  • Üldiselt jaotatakse Göttingeni elanikke üliõpilasteks, professoriteks, filistriteks ja lojusteks, millised neli seisust üksteisest mitte väga rangelt ei erine. Lojuseseisus on kõige ülekaalukam. Kõigi üliõpilaste ja kõigi korraliste ning ebakorralike professorite nimesid siin üles lugema hakata viiks liiga pikale, ka pole mul praegu kõigi üliõpilaste nimed meeles, aga professorite hulgas on mõned, kellel veel polegi nime. Göttingeni filistrite arv peab küll väga suur olema, nagu liiva, või õigemini, nagu kõntsa mere ääres; tõepoolest, kui ma neid hommikuti nende räpaste nägudega ja valgete arvetega akadeemilise kohtuhoone väravate ees seismas nägin, siis suutsin vaevalt mõista, kuidas jumal ometi nii palju kaltskaabakaid võis luua.
    • Heinrich Heine, "Reisebilder" 1826-1830; "Heinrich Heine. Valitud proosa", Tallinn: Eesti Raamat, 1967, lk 8–9 (tõlkinud E. Jung)


  • Poliitilises mõttes ei jää enam rahvust ega isamaad: need jäävad kõigest sünnikohtadeks. Iga mees olenemata rassist või nahavärvist on universumi elanik, kodakondsus on igal pool omandatud õigus.
    • Pierre-Joseph Proudhon, Cit. via: Pierre-Joseph Proudhon "General Idea of the Revolution. New York: Haskell House Publishers Ltd, 1969, lk 283


  • Ka siia saabusid 30. ja 48. aasta — kaks peent, kibedat vereniret. Siis tuli jällegi impeerium, mida praegu nimetatakse Teiseks riigiks. Bismarck ei lasknud oma sisemisi piiritulpi paigutada ringi ümber maa, vaid need asetati põiki läbi selle, et preislased saaksid tüki Schlepptaust. Elanikud polnud just mässumeelsed, nad olid vaid liiga ükskõiksed, nagu kunagi inimesed, kes palju on kannatanud ja kel veel palju tuleb kannatada.


  • "Kas sa siis ei tea, et kõrgeim iive on just neil rahvastel (või sotsiaalsetel gruppidel), kelle keskmine elanik oluliselt kõrgeastmeliste abstraktsioonidega ei tegele? Ja pealegi," muutis Pille tooni, "leidub ka abstraheerivate indiviidide juures küllalt neid, kes aeg-ajalt oma käe mõnele põlvele panevad."
Raul hüppas püsti. Ta vaatas pärani silmi Pillele otsa, ja keeras siis selja, jäädes näoga akna poole, kust ta midagi ei võinud näha.
"Ainult et nad on piisavalt õnnetud, sest kätt põlvele pannes rusub neid võõrandatus abstraktsioonist, abstraheerides aga võõrandatus käe põlvele panekust — nii-öelda."
"Nii et kokkuvõttes," köhatas Oskar, "jõuame välja tuntud tõeni, et inimene on õnnetum kui kass." (lk 18)
  • Ann Must, "Oskar ja Anna. Triameron", rmt: "Vastu valgust", Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 7-23



  • Olin kusagilt kuulnud, et see, kes oskab vaadata, loeb vanu seinu nagu avatud raamatut. Maja sisustus pole vähem isiklik ja intrigeeriv. Huvi korral piisab ainsast pilgust taipamaks, kas elanik pingutab, on käega löönud või meeleheitel.


  • Külasta võõraid maid, välja arvatud neid, mille elanikud on väljendanud soovi sind tappa. (lk 2203)
    • Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206


  • Hea keskkond, sealhulgas meeldiv linnaruum, peab olema vaheldusrikas. Vaheldusrikas selle sõna kõige laiemas mõttes: elanike kõrval peab linnas olema ruumi taime-, linnu- putuka- ja loomaliikidele, uue ruumi kõrval ka vanale ruumile. Linnades tuleks rohkem tegeleda elurikkuse edendamisega. Elurikkus on lai mõiste, selle all käsitletakse enamasti küll loodusrikkuste kadu, kuid ka ruumiline ja ajalooline rikkus on osa elukvaliteeti määravast elurikkusest. Ruumilise mitmekesisuse ja rikkuse annavad just need vanad hooned.