Gaasimask

Gaasimask on mask inimese varjamiseks, et mürkgaas teda ära ei tunneks.

Proosa muuda

Tel Avivile hakkas rakette langema 17. jaanuari õhtul, mõni tund pärast seda, kui Iraagis algas operatsioon Kõrbetorm. Nad olid ette valmistunud, juba mitu nädalat kanti kõikjal kaasas gaasitorbikuid - rippuvate rihmadega käekotikujulisi pappkarpe, mida mõned tüdrukud Uri klassist kaunistasid kleepsude ja kollaažidega. Koolis olid neil õppehäired, kõik istusid põrandal reas, nõjatudes vastu seina, nügisid üksteist küünarnukkidega ja itsitasid. Mitte keegi neist polnud veel elu seeski varjendis istunud ega õhuhäiresireeni kuulnud. (lk 70)
Tol esimesel õhtul istus Uri koos isaga vanemate voodi peal, näo peal gaasimaski survest tekkinud punane rant. Uri oli rihmad nii pingule tõmmanud, et lõug valutas. Toa olid nad mõni päev tagasi õhukindlaks muutnud: aknad olid tihedalt paksu kilega kaetud ja kleeplindiga üle tõmmatud, toit, vesi ja lauamängud seinakappi varutud, nii nagu Iisraeli kaitsejõudude esindaja televiisoris juhendas. Nüüd vaatasid nad üksisilmi ekraani, kus blond naeratav naine demonstreeris gaasimaski, ta paigutas kukununnu väikelapse plasthälli, ise talle läbipaistva toru kaudu rahustavaid häälitsusi tehes. Gaasimask haises kummi järele nagu mõni uus mänguasi ja Uri kuulis otsekui vee alt omaenda hingamist. Ta mõtles emale, juureldes, kas ema haiglapalat ka õhukindlaks tehti, kas põetajad ikka hoolitsevad selle eest, et ta gaasimaski pähe saaks. Ta lootis, et ema palat on küllalt kõrgel, nii et gaas sinna tõenäoliselt ei jõuagi. (lk 71)
Jasmin tuiskas kärsitult tuppa, hõivates kogu ruumi, heitis pambud maha, viskas salli diivanile, võttis kõrvarõngad ära ja pani lauale. "Oh jumal küll." Ta kahmas Urist uuesti kinni ja kallistas kõvasti. "Ma igatsesin sinu järele nii hirmsasti! Räägi mulle nüüd kõik ära. Pea kinni, kus mu gaasimask on? Hullult tahaks juba pähe proovida." (lk 73)
Sel õhtul, kui sireen üürgama pistis, kiirustasid Uri ja Jasmin vanemate magamistuppa. Selleks ajaks oli Uril ja isal rutiin juba välja töötatud. Sõnalausumata pani kumbki gaasimaski pähe. Uri lülitas teleri sisse, isa tegi alati ühe ja sama vannilina - selle, mille ema perepuhkusel käies ühest Elati hotellist kaasa võttis - märjaks ja toppis uksealuse prao kinni. Uri mõtles, et ei tea, kuidas küll üksainuke märg rätik suudaks neid närvigaasi eest kaitsta. Mõttes hakkas ta uut luuletust tegema. See on minu generatsiooni sõda. Sõda, milles võitlusvahenditeks kiletükk ja toruteip, Elati hotellitoast varastatud märg rätik, pilt liivasest supelrannast päikeselisel päeval. (lk 76)
Jasmin vaatas Urile otsa ja pööritas silmi. Seejärel kuulsid nad, kuidas raketid sihtmärke tabasid, ja Jasmin tardus paigale, silmad gaasimaski taga pärani. Ta istus Uri ja isa juurde voodile ja kahmas Uril kramplikult käest kinni. "Vau, neid on ikka täiega kuulda."

"Arvasid, et kõik on ainult mängult, mitte päriselt?" vastas isa. "See ei ole naljaasi. See on sõda. Inimesed saavad viga."

"Ma mõtlesin, et keegi pole ju surma saanud," ütles Jasmin.

"Veel ei ole," ütles isa.

Jasmin vaatas Uri poole, tegi isa surmtõsist näoilmet järele ja sosistas: "See on sõda. Inimesed saavad viga." Uri naeratas, vaatas mujale ja oli sõjale selle eest tänulik, et ta õe tagasi tõi. (lk 78)

Aeg läks ja Uri hakkas sõjaga harjuma, esialgne hirm asendus ebamugavustundega. Ramat Gan oli kõige rängemini pihta saanud, heideti nalja, et Saddam sihib just seda kanti, sest seal elab kõige rohkem iraagi juute, ja et küllap tõmbab amba - mõrkja mangokastme, mida iraaklased nii väga armastavad - vänge lõhn ründerakette ligi. Sõda omandas kindla rütmi, sireenidest sai lihtsalt tülikas nähtus, mis vallutas inimeste uned. Tasapisi mindi oma tööde ja tegemiste ning eluga edasi. Ühendriikidest veeti Scudidele vastukaaluks sisse Patriot-rakette; ajalehepiltidel seisid nende kõrval naeratavad Ameerika sõdurid, seljas naljakas maskeerimisülikond. Kui sireen neid keset ööd äratas, pidi Uri Jasmini üles sakutama ja varjendisse sundima, kus õde nurka laotatud teki peal tihti uuesti uinus, viitsimata gaasimaski pähe tõmmata. Paistis, et sõda hakkab teda juba ära tüütama. (lk 81-82)
Paar sekundit hiljem hakkaski sireen huilgama, raadiost kostis teadaanne: "Iisraelile korraldatud raketirünnaku tõttu palutakse Iisraeli elanikel gaasimask pähe panna..."

"Kohe üle tänava on üldkasutatav varjend." Falafelimees nookas peaga varjendi suunas, haaras oma gaasimaski ja ajas Uri enda ees välja, nii et sai metallist aknakatted alla tõmmata. Uri pillas kulbi käest - natuke tahiinit läks riiete peale -, toppis viimase pitatasku kilekotti ja pistis plagama, kilekott vastu kintsu põntsumas, nii et süda tegi kiiremaid samme kui jalad. Kunagi varem polnud ta õhuhäire ajal väljas olnud, ilma gaasimaskita ja üksi. Miks ta küll maski maha jättis? Muidu oli see tal ju alati kaasas. (lk 87)

Ayelet Tsabari, "Luuletajad köögiaknal", rmt: "Parim paik maailmas", tlk Lii Tõnismann, 2015

Käes oli hetk, mida olin kartnud. Olin ostnud glüfosaati Kamloopsi põllumajanduskaupade poest ja olin nördinud, et iga suvaline inimene võib seda kauplusest osta, aga samas tundsin rahulolu, et vähemalt selle pritsimiseks riigimaale pidin luba taotlema. Robyn suutis peita osa oma hirmu kortsus kulmu taha. Mõõtsin välja roosa vedeliku koguse, mida vajasime ühe liitri pritsimiseks hektari kohta, valasin selle sinikollakirjusse 20-liitrisesse seljas kantavasse mürgipritsimispaaki ja lisasin vett, et saada õige kangusega lahus. Palusin Robynil panna pähe gaasimask, selga kileülikond ja tegin ise sedasama. Olin küll tema väike õde, kuid meie suhe ja vastutuse koorem olid ajutiselt vastupidi pööratud. Kogu elu oli tema minu eest hoolitsenud, nüüd pidin mina kaitsma teda mürgituse eest. (lk 140)
Tüved ja põõsad, mille vahel oli taimede mõõtmise ajal olnud lihtne liikuda, muutusid korraga takistusribaks. Robyni prillid tõmbusid uduseks ja ta tõi gaasimaski alt kuuldavale summutatud karje: "Suzie, ma ei näe midagi!" Talutasin ta esimese katselapi juurde nagu juhtkoer pimeda inimese.

Ta viibutas musta toru, pihustas surmavat udu õitsevatele rododendronitele ja kurtis, et see kõik tundub väga vale. Ta vihkas nende taimede hävitamist sama tuliselt kui mina. Ning kileülikonna ja gaasimaski kandmine koos mürki täis seljakoti tassimisega tegi talle tuska. (lk 141)

Suzanne Simard, "Emapuud otsimas", tlk Kalle Klein ja Marju Randlane, 2023

Luule muuda

ostke endale puusärke konditsioonõhu ja kanalisatsiooniga,
tõesti, tõesti, hinnad tõusevad, laske käia!
varsti on teil suu mulda täis.

mis te veel ootate? toppige ehteasjad
põuetaskusse, konserviavaja ka, ja tšembalo,
pakkuge nemesisele ümmargust summat
ja pakkige! pakkige sisse hüvitustasud,
gaasimask ja alakeha!

Hans Magnus Enzensberger, "Vaht", tlk Peeter Tulviste, 1974, lk 57