Helen Eenmaa

Helen Eenmaa (varem ka Helen Eenmaa-Dimitrieva; sündinud 25. novembril 1980) on Eesti õigusteadlane ja õigusfilosoof.

Intervjuud

• Statistika näitab, et need, kes on filosoofiat õppinud bakalaureuseõppes, on väga edukad ka hiljem, mis iganes eriala valikul. Neid palgatakse rohkem, nad on edukamad õiguskoolidesse sisse saamisel, kui mõelda just Ameerika õiguskeskkonda, kus õiguskool ongi magistritaseme õpe. Filosoofidel on seal väga suured eelised teiste ees, nii et filosoofiat tasub kindlasti baasharidusena õppida.
• Moraalifilosoofial on siin see roll täita, et ta aitab küsida, mis on õiged ja valed teod või otsused, kuidas üldse määratleda seda, mis on õige ja vale, mis on hea või halb. Need alusmõisted ei ole niisama lihtsad, neid ei saa igapäevaste kogemuste pinnalt mõtestada. Need nõuavad väga sügavat teoreetilist baasi ja moraalifilosoofia annab selle baasi.
• Mis on üldse normi olemus, mismoodi on õigusnorm erinev normist, mis kehtib mingis mängus, või normist, mis on maffiasüsteemis kehtiv norm. Õigusfilosoofia aitab eristada seda, mis on õigus, sellest kõigest muust, mis meid ümbritseb. See aitab ka mõtelda selle üle, kui meil on paralleelselt kehtimas mitu normatiivset süsteemi, kuidas nende vahel valikuid teha ja aru saada, mida ma ikkagi pean tegema ja mis on mu kohustused.
• [Eesti Noorte Teaduste Akadeemia ja Eesti Teaduste Akadeemia rollijaotusest:] Kui noored on rohkem julgelt ütlejad ja me ise pigem leiamegi neid kohti, mida kritiseerida Eesti akadeemilises kultuuris, siis Teaduste Akadeemia võtab ilmselt rohkem tagasihoidlikuma, konservatiivsema joone. Neil on oma roll täita selles, et teadust parlamendile lähendada.
• Meil Eestis on see probleem, et meil ei ole teadlaskonna järelkasv piisav. Noored teadlased ei kipu Eestisse tagasi tulema, kui nad on juba läinud. Kui nad on Eestis, ei kipu nad tulema doktorantuuri, ka peale doktorantuuri ei kipu teadlaseks jääma.
• [Teadusele pühendumisest:] See nõuab seda, et mingit ühte kindlat teemat uuritakse väga pikalt, süvenenult ja seda spetsialiseerumisvaldkonda ei ole niisama lihtne muuta. See tähendab väga suurt investeeringut ühelt inimeselt enda aja osas, huvide välja arendamise osas, aga lisaks ka kogemuspagasi ehitamise osas. Kindlasti on teaduse tegemine ka väärtuskonfliktne, sest seal võib olla väga palju erinevaid huvisid mängus. Ja selles mängus pead osalema nii, et sa tuled sellest tervena välja.
• Mõnes mõttes võib-olla natuke raiskame oma ressurssi, et me koolitame noori mingites valdkondades, nad pühendavad sellesse koolitusse 10–15 aastat ja kui me siis ütleme neile, et nende teadmisi tegelikult ei ole meie teaduskeskkonnas vaja, siis see on ju ressursi raiskamine.
• Kui ma olin eelmisel aastal Royal Societys Londonis ja rääkisin sealsele vastasutatud Noorte Akadeemiale sellest, kuidas noorte esindamist korraldada, oli näha, et nende noored teadlased olid tegelikult kõik sellised, kes olid erinevate teadusvaldkondade piiri peal tegutsejad. Uued teadmised tulevad piiripealsetelt aladelt, sealt, kus tulevad moraalifilosoofia ja õigusfilosoofia omavahel kokku või kus tuleb tehnoloogia kokku moraalifilosoofiaga või kombinatsioon mis iganes valdkondadest. Need piiri peal tegutsejad ei paigutu ühtegi kasti. Nad ei ole väga selgelt filosoofid või väga selgelt õigusteadlased. Seetõttu on ülikoolidel ja neil olemasolevatel kogukondadel väga raske neid kuhugi paigutada.
• Kui ma vaatan seda kultuuri, mis on kujunenud meil teaduse hindamisest noorena, kes tuleb hoopis teisest kontekstist, kus tõepoolest minu artikleid loeti, et mind hinnata, siis minu jaoks on selline kvantifitseerimine võõras ja samas ma tean, et see kvantifitseerimise praktika on üle maailma väga levinud. Õnneks on see sama Euroopa initsiatiiv teadushindamise muutmise osas just muutmas ka seda kvantifitseerimise praktikat.

Selle sõnum on, et võiksime pigem soodustada seda, et inimesed pühendavad end mingisse teadustöösse, panustavad selle ühe töö valmimisse rohkem ja me ka hindame neid selle sisulise panuse pinnalt, mitte teaduspublikatsioonide arvu pinnalt või selle pinnalt, kus need avaldatakse.

• Lahendust nähakse sellele, et akadeemiline vabadus siiski säiliks, ja väga heal tasemel, selles, et akadeemiline suhtluskultuur oleks lugupidav, arvestaks sellega, et teadlased esitavadki erinevaid seisukohti ja ongi väga loomulik osa teaduses üksteisega vaielda ja neid erinevaid seisukohti tunnustada, isegi võimendada nii, et nendega saaks paremini vaielda. Selle suhtluskultuuri arendamine on oluline Eestis. Kindlasti on kohti Eestis, kus sellega on kõik väga hästi, aga on kohti, kus ei ole. Ja väga oluline on mõelda sellele, kuidas toetavalt üksteisega suhelda, niimoodi et teadus areneks edasi, mitte ei oleks pärsitud selle tõttu, et keegi on väga kriitiline või ülearu ründav.
• Kui me mõtleme Kanti või õigusfilosoofiliste teooriate peale, on mõned teooriad, mida oleme Eestis tugevalt omaks võtnud ja tundub nii iseenesest mõistetav, et seal ei ole midagi vaielda justkui. Et need ongi põhitõed ja ometi on loomulik, et me filosoofias peamegi vaidlema, õiguse üks osa ongi see, et me vaidleme, räägime uuesti läbi, mida me usume ja võib vabalt uskuda midagi muud. Tegelikult ei olegi asi uskumises, vaid filosoofia ja õigus, kõik, mida me võtame seisukohana, peabki olema tõendatud ja läbi argumenteeritud. Me peamegi arutama.
• [Konsekventsialismi toetamisest moraalifilosoofias:] Ja ometi miks mitte mõelda sellele, kuidas kantiaanlik filosoofia aitab arvestada tegude tagajärgedega ja kuivõrd tähtis on see, et kantiaanliku filosoofia raames me oskame mõõta seda, millised tagajärjed tegudel on. Ükski moraalifilosoofia teooria ei saa jätta tagajärgi arvestamata. Me ei saa määrata õiget ja väära tegu, kui me ei tea, mis on tagajärjed ja ei arvesta nendega.
• Teadus arenebki nii, et me püüame saavutada oma parima teadmise praeguses kontekstis, aga kontekst muutub ja selle muutuva konteksti ja täienevate teadmistega me lihtsalt liigume ka enda teoorias edasi. Me siis täiendame enda teooriat.
• [Praktikajärgsest naasmisest filosoofiasse:] Ma tulin Euroopa Parlamendist ära, et tegeleda õigusfilosoofiaga.
• [Yale'i õiguskoolist:] Õpetasin moraalifilosoofiat, õigusfilosoofiat, aga metafüüsikat ja vaimufilosoofiat ka ja vot need seminarid olid ääretult huvitavad, sest laua ümber oli nii paljude erinevate valdkondade tudengeid, nad olid kõik väga hästi ettevalmistunud alati, nad tulid ja olid tõesti lugenud selle Kanti või Milli teksti läbi ja nad tahtsid teada, mis seal kirjas on. Nad olid päriselt pühendunud sellele arutelule nende tekstide üle, neil oli huvi ise sõnastada enda vaated selle teksti suhtes.
• See pakub sellist mõnusat mängu, kui sa saad tekstiga tegeleda ja aru saada, millega nõustud. Lisaks pakub filosoofia mõtteeksperimente. Väga lihtsustatud stsenaariumi kirjeldusi, kus sa pead otsustama, mis on siis õige ja vale tegu. See pole üldse niisama lihtne, sest need mõtteeksperimendid on konstrueeritud selliselt, et tundub, et mitmed erinevad valikud võiksid olla õiged. Et jõuda õige vastuseni ongi vaja pikemat arutelu ja need tekstid olid lihtsalt toeks õige vastuseni jõudmisel.
• Õige vastus filosoofias, see ei ole see, et filosoofilistele küsimustele on üks õige vastus, vaid igaüks tahab leida enda jaoks selle vastuse, mis on tema jaoks õige ja seda selles mõttes, et mis on kõige paremini argumenteeritult õigustatud.
• Tihtipeale küsitakse seoses minu tööga mu käest, milline on eetiline käitumine, pidades silmas seda, mis on õige või väär käitumine. Kui maailm on muutumas nii, nagu praegu on, siis see vastus ei tulegi niisama lihtsalt meile kätte, sest kontekst on muutumas. Me ei saa võtta igapäeva moraalireegleid ja nendest lähtuda, me ei saa võtta ka kümmet käsku või mingit muud olemasolevat koodeksit ja seda lihtsalt kohandada praegusele olukorrale, sest olukord on keeruline.
• Moraalifilosoofia teesides on väga palju selliseid kohti, mida saab kritiseerida ja millega saab mitte nõustuda. Tunda seda argumentide paljusust, mida pakub Kanti teooria või ka Milli teooria, on vaja, et hakata üldse mõnda moraaliprintsiipi praeguses kontekstis kohandama.
• [Eestisse naasmisest:] Minu jaoks oli kõige tähtsam see, et ma olin lubanud tulla tagasi ja kuna mind samal ajal ka kutsuti, tollel ajal oli Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm, kes väga toetas seda, et ma tagasi tuleks, ja oli ka teisi inimesi, kes seda soodustasid, siis ma tulin hea meelega tagasi. Võib-olla asi oligi selles, et kantiaanlikult ma tunnetasin seda kohustust tulla, aga teisipidi võib vaadata seda ka nii, et mulle tundus oluline siia panustada, mitte kuhugi mujale, sest siin on need inimesed, kes mulle loevad.
• Filosoofia aitab mõelda selle üle, mis on õige või väär tegu, kuidas on õige käituda ja elada. Kant kindlasti annab siin mingeid juhtlõngu, kuid kindlasti võib võtta näiteks utilitaristliku või konsekventsialistliku teooria ja lähtuda sellest, et üks arutelupunkt võiks olla, kuidas neid teooriaid omavahel kokku tuua.
• [Filosoofiast kui väljakutsest, mis võimaldab end maksimaalselt rakendada:] Mu ajakasutus on efektiivne. Ma ei tegele lihtsate asjadega, millegagi, millega võiks tegeleda igaüks, vaid ma saangi tegeleda millegagi, mis on väärtuslik. Ma tunnetan seda, et kui ma suudan teha mõne keerulise teksti lihtsaks kellelegi, kes seda võib-olla minu abita ei mõistaks, siis ma olen andnud panuse teadmisesse, mida ilma minuta ei oleks.
  • Helen Eenmaa, intervjuu: Joonas Hellerma, "Helen Eenmaa: uued teadmised tulevad piiripealsetelt aladelt", ERR/ETV "Plekktrumm", 09.04.2024