Helle Liht

Helle Liht (sündinud 20. novembril 1966) on Eesti ökoteoloog.

Kirjutised

Probleemidena käsitlen arusaamu, mis näevad loodust sekulaarses kontekstis ainult instrumentalistlikult ja religioosses kontekstis pelgalt sümboolselt. Instrumentalistlik lähenemine, mis vaatleb loodust lähtuvalt inimlikest vajadustest ja soovidest, seab looduse põhifunktsiooniks inimelu ja -arengu võimaldamise. Väidan, et selline lähenemine hülgab looduse piibelliku käsituse, milles tunnustatakse loodu kui terviku ja mitte üksnes inimese olemuslikku väärtust.2 Looduse sümboolne käsitus, nii nagu see on välja kujunenud protestantlikus traditsioonis, seob küll looduse sakramentidega/seadmistega (protestantlikus traditsioonis on nendeks ristimine ja püha õhtusöömaaeg), eelistab aga vaimulikku tähendust materiaalsele. Selle tulemusena katkeb seos loomise ja lunastuse vahel ning Jumala praegust ja tulevast tegevust piiratakse üksnes vaimuliku sfääriga. Pakun, et need on mõned põhjused, miks minu enda vabakiriklik traditsioon peaks liikuma sakramentaalse käsituse suunas, sest see jaatab Jumala kohalolu looduses ja looduse kaudu ning piirab inimese kujuteldavat ainuõigust loodusele. (lk 126)
Edumeelsed valitsused julgustavad eri viisil investeerima kestlikesse ja vähese süsinikuheitega majandustesse. Need hülgavad "taastumatute loodusvarade" kasutamise ja vähendavad atmosfääri saastamist või parimal juhul isegi lõpetavad selle. Ilmselt just sellepärast nähaksegi n-ö kestlikku arengut kui "süütut" viisi tagada majanduskasv. Paraku jätkub sellise nägemuse toel ikkagi üha kasvava tootmise ja tarbimise nõiaring. (lk 128)
Iroonilisel kombel oleme ühtpidi otsustanud lahendada ülemaailmse saastamise, elurikkuse hävimise ja kumuleeruvate kliimamuutuste probleemid; teisalt aga on enamiku valitsuste põhimureks majanduskasv. Majanduskasv näib olevat muutunud inimeste heaolu määratlemise keskseks motiiviks. Kasvav isiklik sissetulek võimaldab ju (paremat) haridust, (paremaid) tervishoiuteenuseid, mugava(ma)t elu. Ja isegi kui viimastel aastatel lisatakse sõna "majanduskasv" ette "kestlik", keerleb kõik ikkagi majanduslike kaalutluste ja majanduskasvu ümber. (lk 127-128)
Põhiküsimuseks kujuneb mure, mida tuleks meil teha selleks, et meie planeet oleks jätkuvalt elamiskõlblik nii meile, meie lastele kui ka lapselastele. Need on olulised küsimused, millega peabki tegelema, kuid paraku vaatleb selline inimkeskne lähenemine loodust eelkõige kui vahendit inimelu ja -arengu jaoks. Instrumentalistlikku vaadet loodule kinnitavad ka üldkasutatavad terminid "keskkond" ja "loodusvarad". Need tehnilised terminid rõhutavad suhtumist, mille kohaselt inimene on "looduse kroon", kõike meie planeedil hinnatakse inimeste vaatepunktist ja inimese huvide teenimise eesmärgil. "Keskkonda" kujundatakse pidevalt, et inimeste elu mugavamaks muuta. Ja selle protsessi käigus toimub "loodusvarade" (ära)kasutamine. 'Looduse kroonil' on ju see õigus ja võimekus. (lk 128-129)
Vastab tõele, et inimesed ei suudaks jääda ellu ilma "tugisüsteemita" – viljaka maa, puhta joogivee ja talutavate ilmastikutingimusteta. Need kõik on vajalikud, et inimesed saaksid Maal elada. See aga ei tähenda, et inimkonna vajadustele vastamine on ainuke põhjus, miks loodus eksisteerib. (lk 129)
Kui loodust mõistetakse üksnes lähtudes inimkonna kasu ja heaolu perspektiivist, on võimatu eristada selle tarvitamist ja kuritarvitamist. Majanduskasv saavutatakse liigagi sageli looduslike elupaikade hävimise ja elurikkuse vähenemise hinnaga, kuid ometi paistab see olevat aktsepteeritud, eelistatud ja soodustatud viis inimeste heaolu saavutamiseks. Loodust nähakse kui vahendit selle eesmärgi saavutamiseks, kui "loodusvarasid" ja "keskkonda" inimeste eluks ja tegevuseks. Kuid kuhu tõmmata piir inimeste heaolu ja inimliku ahnuse vahel? Miski ei näi peatavat seda tootmise ja tarbimise nõiaringi, Maa jätkuva hävitamise igikestvat protsessi. Selleks, et seesugusesse läbinisti hukutavasse praktikasse muutust tuua, peab minu hinnangul täielikult muutuma viis, kuidas me loodust näeme ja mõtestame. (lk 129)
Piibli kirjelduse kohaselt on loodus saanud oma väärtuse Looja Jumalalt ja seetõttu ka suhestub Jumalaga mitmel viisil ja seda ilma inimese sekkumiseta. Nii viitavad paljud pühakirjalõigud erilisele sidemele Looja ja loodu vahel. Näiteks väljendub nendevaheline side selles, et Jumala loominguna austab kogu loodu Jumalat (Ps 19), või poeetilises kirjelduses sellest, kuidas Jumal "riietab" ennast looduse iluga (Ps 104). Sellest saame järeldada, et Jumal soovib olla suhtes kogu looduga. (lk 129)
Valgustusajast pärit usu ja loodusteaduste lahutamine süvendas dualistlikku maailmakäsitlust veelgi ning tingis religiooni ja loodusteaduste range eristamise – usuküsimused jäid teoloogide arutada ja kõik objektiivselt uuritav tempokalt edasi areneva teaduse pärusmaaks. (lk 131)
Loodusest sai teaduse ja kiirelt areneva tehnoloogia kontrollitav objekt. See oli paremale elule kaasa aitava inimarengu kontseptsiooni keskmes ja selle võtsid omaks paljud. (lk 131)
Ometi on kristlikus traditsioonis praktikad, mille puhul on oluline kaasata mateeriat. Need on sakramendid/seadmised. Protestantlikus traditsioonis tunnistavad kogudused peamiselt kaht sakramenti/seadmist: ristimist ja püha õhtusöömaaega (armulauda). Mõlemad neist tuginevad tegelikele füüsilistele ainetele: veele, leivale ja veinile. (lk 131-132)
Siinkohal on vajalik selgitada, et Eesti vabakiriklikus traditsioonis sõna "sakrament" peaaegu ei kasutata. Selle asemel kasutatakse väljendit "(Issanda) seadmine", mis viitab arusaamisele, et nimetatud praktika "seadis" Issand ise ja seda praktikat on ta käskinud täita ka oma järgijatel. Nõnda rõhutab "seadmise" mõiste inimeste vastust Issanda käsule ja sellest tulenevalt peamiselt inimese rolli selles praktikas. (lk 132)
Sümbolid on olulised. Nad osutavad millelegi, mis on neist suurem ja laiendavad seega olemasolevat tegelikkust. Lihtsast vette kastmisest saab palju sügavam toiming, millel on oluline usuline tähendus. Aga keskendumine peamiselt ristimise sümboolsele tähendusele, jättes kõrvale selle loodusliku konteksti, on riskantne, kuivõrd sellega kaasneb oht, et kaob seos olemasoleva loodud tegelikkusega. See aga omakorda kahandab sümboli väärtust, kuni järele jääb vaid vilets vari sümboli kogu rikkusest ja selle potentsiaalist inspireerida kristlikku jüngerlust. (lk 133)
Beebi sündimine vee kaudu emaüsast seostab vee uuestisünniga. Vee loomulikust puhastavast mõjust saab vaimuliku puhastamise sümbol. Vee ähvardav jõud toob esile seosed surma ja hauaga. Vee jõudu andev vägi muudab selle elu uuendamise sümboliks. Punase mere ja hiljem Jordani jõe ületamine tähistavad Iisraeli rahva teekonda, mille käigus jätsid nad maha mineviku orjuse ja kõrbe ning ootasid jõudmist tõotatud maale. (lk 134)
Instrumentalistlik käsitus võtab looduselt jumaliku eesmärgi ja tähenduse. Ja looduse pelgalt sümboolne käsitus, nii nagu see on välja kujunenud Eesti vabakiriklikus traditsioonis, juhib tähelepanu kiiresti sellele vaimulikule tähendusele, millele loodus osutab, ent kahandab looduse enese olemuslikku Jumalast antud väärtust. (lk 135)
Muidugi võib arutleda selle üle, kas muutused inimeste käitumises peaksid olema kannustatud teooriast või praktikast. Kahtlemata on vaja mõlemat. Kaldun aga arvama, et kristlaste jaoks on olulisim teoloogiline muutus, sest praktilistele loodushoiutegevustele keskendumisel ei nähta väärtust, kui see ei ole seotud inimeste usuga.14 Just sel põhjusel leian, et kõigepealt peab toimuma muutus teoloogilises mõtteviisis, mis siis omakorda inspireeriks suhestumist loodusega. (lk 136)
- Helle Liht, "Looduse sakramentaalsest tähendusest", Usuteaduslik Ajakiri 1/2021, lk 125-149