Juugendkunstnike jaoks vääris kujutamist eelkõige elusloodus, kasvavad taimed, väikesed putukad, inimene kui looduse osa, linnud ja loomad. Nende kujutamisel rõhutati kasvutungi, elujõudu, noorust, arengut, seepärast iseloomustab juugendi kunstiteoseid eelkõige dünaamilisus. Looklevaid kõverjooni eelistati sirgjoontele, ebasümmeetriat eelistati sümmeetriale (looduses leidub ju ranget sümmeetriat harva!), kujutatu pidi voolujooneliselt ühinema tervikuks, mis moodustas keerulisi kauneid ornamente. Ornamendid kuhjusid üksteise otsa, luues magusa või kohati läägegi buduaarimeeleolu. Buduaar on koht, kus naine tunneb ennast hästi, ning juugendstiilgi on naiselik stiil, mis kasutab buduaari naiselikku värvigammat. (lk 10)
Juugendi printsiip oli kõige elava ühtsuse rõhutamine, seepärast näeme piltidel, kuidas kaunid taimed muutuvad oma looklevas joontemängus sujuvalt naise kleidiks, naise juuksed muutuvad merelaineteks, tuhatnelja kappavad hobused hajuvad merevoogudesse jne. (lk 10)
Kultiveeriti peent, elitaarset ilu, mis andis Oscar Wilde'ile põhjust mänglevaks paradoksiks: loodus jäljendab kunsti. Juugend ja sümbolism eelistasid lilledest peeni orhideesid, liiliaid, roose, tulpe, lindudest esteetilisi luiki ja paabulinde. Kõik labane pidi kunstrike vaateväljalt kaduma. (lk 10-11)
Juugendil oli aga veel üks tahk. Ta tõstatas küsimuse kunsti ekspansioonist ellu ja ühiskonda, seades eesmärgiks selle, et kunst pääseks igaüheni ja haaraks kaasa tookord alles tekkiva massitarbija - iseenesest väga demokraatlik printsiip, mis on realiseerunud Lääne kaasajaühiskonnas ning võtab praegu juba globaalse ulatuse. (lk 24)
_Kraszewska_-_Jugend,_8._Januar_1900.png)
