Kadakasakslased


ProosaRedigeeri

  • Vanad egiptlased olid osavad muumiate valmistajad. Nad palsameerisid kooljaid nii põhjalikult, et need püsisid alal aastatuhandeid. Kuressaarlased on nupukad kadakluse konserveerijad. Väga vanu "kadakatüüpe" võib seal näha. (lk 101, "Vested", 1921)


  • "Nikolaigesangverein" oli Tallinna Niguliste kiriku juurde kuuluv kaunis suur segakoor, kes oma harjutusi pidas Kanuti gildi väikeses saalis. Juhatajaks oli meie tuntud helilooja Konstantin Türnpu. Minu isa tundis nii Hermann kui Konstantin Türnbaumi, nii oli nende algupärane nimi. Konstantin eestistas nime, kuid Hermann jäi endise juurde. Ma mäletan isa kõnelust ajal, kui Konstantin Türnpu kandideeris koorijuhi kohale. Isa sõnade järgi olnud kaunis suur vaidlus koorijuhi-eestlase valimise ümber. Olevat toodud ette ta eestimeelsust ja nimemuutmist. Mäletan, et isa ütles: "Nüüd tahaks ta meeleldi -baum olla, aga enam muuta ei saa." Mõni aeg hiljem teatas isa meile rõõmuga, et Konstantin siiski on valitud. Pärast kooli lõpetamist laulsin ka mina kaks aastat selles kooris ja mulle jäi küll mulje, et Konstantin Türnpu oli enam sakslane kui eestlane. Minu teada olid ka tema parimad tuttavad kas saksa perekondadest või nn. kadakad. Ta kõneles, nii palju kui teda kuulsin või nägin, alati saksa keelt. Seda ta oskas hästi, olgugi et hääldamine polnud kuigi saksapärane. Koorijuhina peeti temast väga lugu, seepärast andestati ka ta mitte just viisakas käitumine. Üks proua ütles kord: "Er kann wirklich grob sein." (lk 74)
  • Konstantin Päts oli kindel eestlane, kuid ma pole kunagi kuulnud, et ta prohvetina oleks noominud neid, kelle rahvustunne oli loid, ta ainult konstateeris, et eesti soost linnainimesed häbenevad kõnelda eesti keelt, neid tuleb juhtida õigele teele. Ja seda ta tegi kindlalt oma "Teatajaga", mille ilmumine kadakate seas tõelise revolutsiooni tekitas. (lk 176)
  • Eriti rasked olid esimesed sammud [linnapea abikaasana], kus ma ainukese eestlasena pidin ilmuma tundmatusse ringkonda, mis koosnes peamiselt vene kõrgemate ametnike naistest ja mõnest üksikust saksa aadliku või pangajuhataja prouast. Kuulusime kõik sama riigi alla, kuid seltskondlikult jagunes elanikkond kolme ossa: eestlased, sakslased ja väike kogu venelasi, kes omakorda jagunesid veel kolme gruppi: ametnikud, kaupmehed ja sõjaväelased. Iga grupp elas omaette elu, ei tulnud meil eestlastel ettegi, et oleme "venelased", veel vähem tuli seda ette sakslastel, kes pealegi tundsid endid teistest rahvustest üle olevat. Eestlaste ja venelaste vahel olid siiski mõned sidemed olemas, käidi vastastikku heategevail pidudel, sobitati ka mõni perekondlik tutvus isikutega, kellega oli ühiseid huvisid, sakslased aga elasid täitsa isoleerituna. Ei tea ühtki eesti perekonda, kes oleks sakslastega perekondlikult läbi käinud, kadakad välja arvatud. Mina ja minu abikaasa saime üldiselt sakslastega päris rahuldavalt läbi, kuid kunagi pole ükski saksa proua palunud mind külla või külastada tema vastuvõtupäevi. (lk 212)


  • Teatavasti on eesti keelt kahel korral võimupositsioonilt hävitada ning vene keelega asendada püütud. Miks siis on meie kirjanike vene-makaroonilised tekstid nõnda leebed, võrreldes näiteks nende küllalt kurjade naljadega, mida tehti sakslaseks kippujate kulul? Pole isegi radikaalseid ortograafia ega õigekeelsuse moondeid, mis on nii tavalised saksa-eesti ja eesti-saksa makaronismides (ja millega just baltisakslased algust tegid). Jättes kõrvale tsensuuri ja muud välised talitsevad faktorid, arvan peapõhjuseks, et meid pole kunagi ähvardanud vabatahtlikult vene rahvusse siirdumise oht.
    • Maie Kalda, "Jacob Johann Malm ja makarooniline luule", rmt: "Mis mees ta on?", 2000, lk 139
 
Vikipeedias leidub artikkel