Lõikamine

Proosa

Inimene suhtub oma mõistusesse ülikummalisel kombel: pidades seda looduse meistritööks, jätab ta selle kasutamata, ja nõnda, olles sündinud tiibadega, lõikab ta nad ise ära.
- Georg Christoph Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, LR 28/1972, lk 42

Nuga ärritab kõige rohkem see, kui ta peab lõikama sidrunit. (lk 20)
Pääsukesed lõikavad lahti õhtu raamatulehti nagu püsimatud paberinoad, mis on meile saadetud Egiptusest. (lk 27)
Jalgratta pedaalid lõikavad kauguste juukseid. (lk 45)
Pääsukesed lõikavad oma tiibade kääridega õhtu ülikonda. (lk 50)
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 1974/2

Tiiger oli Pipi kleidi alt lõhki rebinud. Pipi silmitses räbalaid ja küsis:

"Kas kellelgi on kääre?"

Preili Paulal olid käärid olemas, ja ta polnud enam Pipi peale vihane.

"Võta, vapper tüdruk," ütles ta Pipile kääre ulatades. Pipi võttis ja lõikas kleidisaba tüki maad ülaltpoolt põlvi maha.

"Nõndaks," lausus ta rahulolevalt. "Nüüd olen ma veelgi peenem. Väljalõige üleval ja väljalõige all, teist sihukest mõlemast otsast peent daami polegi olemas."

Ta astus minema nii elegantselt, et põlved lõid iga sammu juures kokku. (lk 152)

Astrid Lindgren, Pipi Pikksukk (raamat), rmt: "Pipi Pikksuka lood", tlk Vladimir Beekman, Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk, lk 152

Ma olen see seitse-korda-lõika-inimene, et mõõtmise asemel lõikan seitse korda, siis lõikan ühe korra veel ja siis viskan minema. Nüüd õpingi kontsentreerumist ja kannatlikkust.
- Pirjo Levandi, intervjuu: Mari Sarv, "Pirjo Levandi: paremad päevad on ees", EPL, 21.09.2013

Luule

Aga ükskord algab aega,
Kus kõik piirud kahel otsal
Lausa lähvad lõkendama;
Lausa tuleleeki lõikab
Käe kaljukammitsasta -
Küll siis Kalev jõuab koju
Oma lastel' õnne tooma,
Eesti põlve uueks looma.

Friedrich Reinhold Kreutzwald, "Kalevipoeg", XX lugu, viimane salm, 18. trükk

Su hele naer mu tuppa äkki põikas,
su hele naer
mu raamatute nukrust läbi lõikas
kui järve aer.

Gustav Suits, "Ühele lapsele" kogus "Tuulemaa"

Helk tera lõikab jalalt niisket rohtu.
Arg värin läbib kõrget pilliroogu,
lind paiskub lendu. Äkki tajun ohtu:
Suur Heinaline hõikab võtma loogu

Aivo Lõhmus "Suur Heinaline", 1975 ("Sõnarine. Eesti luule antoloogia", koostanud Karl Muru, 4. köide, Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 427)

Kui nõdrad nägid järsku välja käed!

Neid lõikas teadmus sellest,
mida pole.
Mu karjet kaua kisendasid mäed.

Doris Kareva, "Pimeduse piiril" I, Vikerkaar nr 1/1986

igal koidikul
vastu valgust
lõikab keegi
skalpelliga
rabasid lahti

Jim Ollinovski, "*igal koidikul...", rmt: "Armastus esimesest aeroplaanist", lk 88