Mari Peegel

Mari Peegel (sündinud 20. juulil 1979) on eesti ajakirjanik.

Mari Peegel, 2015.

Artiklid

• Mälestamiskultuur on selline tavade kogum, justkui riitus, mis kultuuritegelase lahkudes läbi viiakse. Eks me kõik oleme seda tähele pannud: kõigepealt ilmuvad uudised, siis sõprade meenutused, seejärel mõne eksperdi kirjutatud professionaalne järelehüüe. Võimalik, et reageerib ka poliitiline avalikkus: peaminister ja president.
• See kõik on väga kena, austav ja kohati pompoosnegi, aga iga kord ei saa ma lahti kõhedust tekitavast tundest, et Eestis on lahkunud kultuuriinimene justkui rohkem au sees, kui ta oli elavana. Millal üldse on ilmunud Eesti ajalehes kolm, viis või kaheksa lehekülge mõnest kunstnikust? Eks taolisel mälestamise taval on mitmeid põhjuseid. Surm puudutab kõiki, samal ajal kui kunsti mõistavad vähesed. Siiski on mu jutu moraal lihtsake: kas võiks Eestis kunstnikke, muusikuid, kirjanikke tunnustada, imetleda ja hoida rohkem ka siis, kui nad ise veel sellest osa saavad?
• Tänaseks on selge ka see, et ravikindlustus kõigile on kõik need aastad seisnud poliitilise otsuse, mitte raha taga. Vastuseis üldisele ravikindlustusele on olnud Eestis maailmavaateline - stiilis, kes tavamõistes tööd ei tee, ei pea saama ka hüvesid. Sest, et mis saaks siis, kui kõik nii teeks?! Kuigi vähemalt kunstnik ju tegelikult teeb tööd, ja teeb kogu aeg – ka siis kui ta ametlikult kuskil palgal ei ole. Seda on Eesti ühiskonnal aga raske mõista, ja sel hetkel on loovisik lihtsalt üks luuser, kelle ideed või soovid kaheksat lehekülge ajalehes küll ei vääri. Ja eks avalikkuse meelestatusest sõltuvad ka poliitikud. Ei saa muidugi öelda, et kultuuriinimesi Eestis üldse ei toetataks, kuid seda tehakse kuidagi puhuti ja juhuslikult. Samuti on see toetus ikkagi väga valikuline. Võtame näiteks "Ela ja Sära" stipendiumi kunstnikele ja kirjanikele, mida saadab ju ka tegelikult avalikkuse pahane mõmin.
• Üheks suurimaks auks ja toetuseks, mis kultuuriinimesele osaks võib langeda, on riiklik elutööpreemia. Kahjuks saavad selle väga vähesed ja needki üsna vahetult enne siitilmast lahkumist. Ehk siis võib öelda, et ka elutööpreemia on osa Eesti mälestamiskultuurist. Siin tasub märkida, et elutööpreemiat ongi vähemalt kahel korral antud postuumselt. See, et elutööpreemiate jagamisse on muu kultuuriinimeste närutamise foonil kodeeritud miski olemuslik viga, pole muidugi minu originaalne mõte. Seda rääkis üheksakümnendatel aastatel ühes loengus juba mu õppejõud, kirjandusteadlane ja poliitik Peeter Olesk. Ta ütles, et elutööpreemiast on rõõmu ainult pärijatele, laureaadil endal pole sellega enam midagi teha.
• Ma ei arva, et elutööpreemiaid ei peaks jagama, või et need peaksid olema väiksemad, küll aga võiks ühiskond pehmendada kunstniku eksistentsi kogu tema karjääri jooksul.

Ehk siis - raha ja tunnustus teevad õnnelikuks küll, aga õigel ajal ja õiges kohas. Ühiskond võiks leida võimaluse toetada kultuuriinimesi ka mingil muul perioodil ja muus vormis kui mälestamiskultuuri osana. Noori, vanu, igasuguseid.

• Mari Peegel, "Kunstnik vajab tunnustust enne eesriide langemist", ERR, 28.11.2022