Maria Kõrvits

Maria Kõrvits (sündinud 12. juulil 1987 Tallinnas) on eesti helilooja ja muusikapedagoog.

Intervjuud

• Ma olen tajunud küll, et kui ma teost juba esiettekandel kuulan, siis ma ei mäleta seda protsessi enam. [---] Helilooja jaoks toimuvad põhilised asjad sellel ajal, kui ta kirjutab, ning ettekanne on nii-öelda kõrvaline.
• [Loomise juures on tähtsam aeg ja vaikus tähtsamad kui asukoht:] Tähtis on, et oleks võimalik istuda, mõtiskleda ja luua soodne pinnas loomingu jaoks. [---] Pigem on tähtis see, et saaks mulla ära väetada.
• Parimad mõtted tulevad looduses, seega tuleb oma igapäevaruumist väljuda, et loomingulised mõtted saaksid ilmneda.
• [Teostega alustamisest:] Kui järele vaatan, siis muidugi, need olukorrad on sarnased, aga tihtilugu oled täiesti tundmatu ees, ei oska sellega silmitsi seista, kuid leiad ikkagi oma väljapääsu.
  • Maria Kõrvits, intervjuu: "Helilooja Maria Kõrvits: parimad mõtted tulevad looduses", ERR, 14.04.2021

• Mulle tundub, et helilooja on keegi, kes mõtestab maailma muusika kaudu. Võimalik, et see kõlab liiga resoluutselt, aga mina tegelen küsimustega, mis mulle olulised tunduvad. Helilooming on meedium, mille kaudu ma oskan end väljendada ja leida vastuseid mingitele sügavamatele küsimustele. See, mida ma otsin, ei ole sõnastatav, see on abstraktne ja pigem tunnetuslik.
• Mul endal on selline tunne, et mina ei loo, vaid justkui toimin vahendava kanalina. Otsin abi luuletustest ja kirjandusteostest, mis aitaksid sõnastada seda, mida ma muusikasse kirjutan. See aitab hoida pidet. Seejärel hakkan pusima, otsima, kangast kuduma. Tuleb leida niidiots. Kui see läheb pusasse, tuleb tehtu üles harutada ja uuesti punuda. Kanga kudumine ja lahtiharutamine on minu meelest loomeprotsessi märksõnad. Vahel on pusa taotluslik.
• Minu jaoks on muusikas oluline osa värvidel. Ja mingitel tekstuuridel ja tekstuuri vahetumisel ja muutumisel, ühest tekstuurist teisele üleminekul. Minu helikeel ei ole kindlasti veel välja kujunenud ja ma otsin pidevalt. Iga teosega üritan jõuda lähemale sellele, mis on sel hetkel oluline. Või mis saab oluliseks teose loomise ajal. Teose algfaasis on mul üldjuhul rohkem materjali; töö käigus see väheneb ja esialgsest mõttest jääb järele vaid rakuke.
• Minu teosed on kõik välja kukkunud nõnda, et seal ei ole väga suuri kontraste, vaid neid saab vaadelda ühe pika kaarena.
• Orkestratsioonis väldin kontraste erinevate pillirühmade vahel. Mulle meeldib mängida orkestris ruumi ja pilli kombinatsioonidega, meeldivad sellised udustamised, tajuga mängimine, mitte liiga selge kõlapilt; taotlen värvide segunemist, et ei oleks liiga selged värvid. Kõik ei pruugi muidugi alati õnnestuda, aga taotlus loeb. Ka looduses ei ole palju selgepiirilisust, pigem on selline põimitus.
• Enne kui ma kirjutama asun, toimub nähtamatus sfääris — otsimise ja mõtte tasandil — loomisprotsess ja see kestab kaua aega. Mulle on otsingud väga olulised, isegi kui ma ei tea, mida ma otsin. Tähtis on esitada küsimusi. Olen pigem aeglane kui kiire kirjutaja. See oleneb teemast, millega ma teoses tegelen, mitte niivõrd koosseisust.
• Klaver ei olnud päris minu pill. Siin rääkis kaasa mitu asja. Esiteks ei olnud mul lavanärvi, vajadust olla laval, ja ka mängitav repertuaar ei sobinud. Mulle meeldis mängida näiteks Hindemithi, Bartóki ja Štšedrini teoseid — see kõlamaailm sümpatiseeris.
• 9. klassis oli võimalus valida ka kompositsioonieriala. Minu sügavam huvi heliloomingu vastu sai alguse süvendatud muusikaajaloo tundidest. Tol ajal ei olnud igasugused muusikakeskkonnad, nt Youtube või Spotify, veel nii levinud ja muusika ei olnud nii kättesaadav kui praegu.
• Minu esimene õpetaja oli Alo Põldmäe. Soe inimene ja õpetajana väga toetav esimeste sammude puhul. Ta oskas anda jõukohaseid ülesandeid ja ma sain katsetada klassikaliste vormidega. Ta andis universaalseid nõuandeid, kuidas midagi kirja panna, ja õpetas näiteks, et meloodia ja liin peavad kuhugi välja viima. Minu ülesandeks oli kirja panna mõte nii, nagu ma seda ette kujutasin. Need esimesed katsetused on mul muidugi alles. Mul oli võimalus kirjutada neid erinevatele instrumentidele.
• Esialgu oli EMTAs raske. Siin tuli juba ise leida teose algimpulss. Tulvega oli huvitav vestelda; võisin minna tundi ka tühjade kätega ja siis me arutlesime põhitõdede ja muusika üle üldisemalt, näiteks sügisfestivalil või Eesti Muusika Päevadel mind kõnetanud teoste üle, et mõtestada lahti, mis mind muusikas puudutab ja mis on mulle kuulajana oluline. Üldiselt läks EMTAs õppides minu muusikaline maailmapilt väga kirjuks, lisandus palju uusi heliloojaid, kelle loominguga ma polnud varem kokku puutunud, ja seetõttu kadus mul fookus, millega ise tegelda või milline see minu loodud muusika olema peaks.
• Kursust alustas rohkem inimesi, kuid lõpuks jäi peale minu alles vaid kaks — Riho Maimets ja Evelin Seppar, kellega oleme jäänud senini mõttekaaslasteks. Oleme helikeele mõttes üsna erinevad. Samas jagame ka praegu mõtteid ükskõik millistel teemadel; need võivad olla kas mingid olmelised asjad või filosoofilised mõtted või eksistentsiaalsed küsimused või lihtsalt elu üle arutamine.
• Mulle tundub, et loominguga tegeleval inimesel pole pääsu suurtest küsimustest, et enda jaoks elu mõtestada, ja see mõtestamise perspektiiv on mul pidevas muutumises. Hea on heliloominguliste küsimustega oma mõttekaaslaste poole pöörduda, oma teoseid neile näidata. Kuna nad tunnevad mind n-ö algusest peale ja teavad, kes ma olen, siis ei tunne ma nende ees piinlikkust. Nendega arutledes on võimalik näha pingeid tekitanud olukorras eri tahke. Üldiselt kipub ju minema nii, et oma loo puhul lähed niivõrd selle sisse, et teatud punktis ei saa enam aru, mis toimib ja mis mitte. Võimalik, et siin aitaks "ihuinterpreet", kes tajub ka su teose materjali teistmoodi kui helilooja.
• Arvo Pärt andis EMTAs mõned eratunnid ja mul oli võimalus neis osaleda. Tema nõuanded ei olnud otseselt heliloominguga seotud. Ta ütles muu hulgas, et helilooming on nagu söögi või tule tegemine, peab teatud kihid õigesti panema, et nende vahele jääks piisavalt õhku või et maitsed oleksid tasakaalus ja sobiksid omavahel. Muusika loomisel peab olema tundlik. Oma teostega meistriklassi minnes tabab mind hirm või häbi. Eriti siis, kui mõte on veel poolik. Usun, et see on nii igasuguse loominguga, sellega inimeste ette minna ei ole mugav.
• Huvitav on näha tööprotsessis olevaid teoseid. Sellest õpib väga palju, kui näed poolikut teost ja siis lõpptulemust. Heliloojad nokitsevad oma asju paljuski üksi, aga minu meelest õpib grupitunnis palju rohkem. Grupitunnis tekib suhestumine, näed ja kuuled, mis võiks toimida. Mõtiskled selle üle, mis on muusikas oluline ja mis jääb tagaplaanile, ning sul kujuneb välja oma esteetika. Kui tuleb liiga palju infot väljastpoolt, peab leidma tasakaalu omaenda mõtteliini ja väliste mõjutajate vahel.
• Mul on vaja kirjutamiseks kindlasti eraldi kabinetti; on vaja eristada ruumi, kus on olmeasjad, ja ruumi, kus teen tööd. Alati muidugi pole seda võimalust ja peab lihtsalt suutma keskenduda. Kodus aeg justkui hajub, töötoas tekib illusioon piiratud ajast. Olen pigem ööinimene. Loominguga tegelen vastavalt sellele, kuidas päev küpseb ja kuidas olen selleks valmis. Tihti kulubki rohkem aega mõtlemisele ja selle äratundmishetke otsimisele, reaalne kirjutamise aeg on päris lühike.
• Kui oled teosega nii kaua üksi töötanud, on prooviperiood paratamatu. Olen teose enda jaoks valmis saanud, paberile pannud. Esitus on selle järellainetus. Kirjutamise ajal tegelen teosega idee tasandil ning proovis ja ettekandel saan tagasisidet, kas need protsessid toimivad, kas nad kõnetavad.
• Olen käinud vahel niisama Maria Staagi juures laulmas; istume ümber laua, vaatame noote ja laulame lihtsalt enda jaoks — selline musitseerimise vorm meeldib mulle rohkem. Vanamuusika repertuaar on mulle südamelähedasem. Ja see on üsna sarnane sellega, mida oleme teinud koos minu mõttekaaslastest heliloojate Riho ja Evelinga — oleme võtnud raamatukogust erinevate ajastute partituure ja neid n-ö köögilaua ümber laulnud ja ümisenud. Kuna heliloojana ei ole ma muusika esitamisega ise seotud, siis see toidab tühimikku; mul on vajadus ise muusikat teha ja olla reaalse muusikaga kontaktis. Mõneti on see ka meelelahutuse vorm.
• Ma hindan seda, kui loomingut tehakse sisemisest vajadusest; mulle on oluline loominguline ausus.
• Üldiselt on kõikidelt heliloojatelt võimalik õppida ja vahel aitab edasi põgus paarisõnaline vestlus. Mind ei pruugi kõnetada otseselt helilooja teos, aga mulle annab jõudu ja perspektiivi mõttevahetus nendega.
• Olen avastanud, et mulle pakub huvi olemasoleva materjali ümber- või ülekirjutamine. Mitte niivõrd muusikalise materjali ümberkirjutamine kui sama protsessi eri punktidest vaadatuna uuesti üles ehitamine. Leida ühes materjalis eri kihid, mida saab vaadelda eri nurga alt, pannes rõhu erinevatesse punktidesse. Näiteks olen kasutanud oma viimaste teoste alusena ühte Virginia Woolfi tekstikatkendit novellist "Lained", mis annab päris mitmeid võimalusi, vähemalt minu enda jaoks. Tunnen, et see ei ole veel ennast ammendanud.
  • Maria Kõrvits, intervjuu: Mirje Mändla, "Persona Grata: Maria Kõrvits", ERR/Teater. Muusika. Kino, 15.02.2018