Vikitsitaadid

Maria Klenskaja

Eesti näitleja

Maria Klenskaja (29. jaanuar 1951 - 6. jaanuar 2022) oli Eesti näitleja.


Intervjuud

muuda
  • Kogu aeg räägitakse Voldemar Pansoga seoses mingisugusest hirmust, aga mina ei mäleta mingisugust hirmu. Tõsi, ta tõstis vahel häält. Paljud kartsid teda ning teadsid, et kui ta paneb saalis suitsu põlema, siis varsti hakkavad kostma hüüded "ei kuule". Aga Panso "ei kuule" tähendas, et ta ei kuule mõtet.
  • [Mikk Mikiveri lavastusest "Neljakuningapäev":] Me teadsime kogu aeg, et see keelatakse ära. Teises reas istusid mustade prillidega Pagari tänava poisid ja meid ajas see kohutavalt naerma, me tundsime nad ju kohe ära. [---] See liitis meid trupina. Tänu temale oli mul selline kogemus, et kõik trupi liikmed on sulle lähedasemad kui su sugulased.


  • Mina tahan, et oleks armastust! Et mees oleks mees ja naine oleks naine. See sotsiaalne taust mind... ükskõik kuidas, aga armastus peab olema.
  • Mida kiiremini sa teed endale selgeks teatrisse minnes - ükskõik, mis alale, kas rekvisiitor või grimeerija -, et hea näitleja või andekas lavastaja, see ei ole sama, mis hea inimene. See tee endale selgeks! Need on kaks erinevat asja.
  • Olla hea inimene, see on jumala kingitus. See on tasakaal - igaühel on oma saba ja sarved kapis. Kõigil! Ükskõik, kui ideaalne ja inglina ta sulle tundub.
  • Ma tunnen seda, et mu parimad sõbrad on läinud ja see ring on väga kitsaks jäänud. Seda ma tunnen küll ja väga valusalt.


  • Meis kõigis istub tegelikult mitu looma. Kunagi küsisin Mikiverilt, mis looma tema kooli ajal tegi. Tema küsis vastu, et mis ma ise arvan. Miskipärast pakkusin kohe, et hunti, mispeale Mikk hakkas südamest naerma. Selgus, et ta oli küülik.
Aarne [Üksküla] puhul pakkusin koera. Noh, on jäänud lihtsalt selline mulje, aga Aarne oli hoopis kukk.
Meis kõigis on rohkem värve kui ainult must ja valge. Tiiger on ju ka... triibuline. Tead küll seda naljafilmi, mida igal jõuluajal näidatakse, kus kammerteener, kes oma parunessi teenindab, pidevalt tiigri otsa komistab. Vaat mina olengi see vaene tiiger...
  • Panso ja tema karjumise puhul ma küll mingit hirmu ei tundnud. Olin enne kooli juba kaks aastat noorsooteatris rekvisiitori ja grimeerijana töötanud, teadsin, et ta ei karju saamatusest. Tavaliselt inimene ju sellepärast karjubki.
Pansot sundis häält tõstma aeg. See tiksus ju. Ta tahtis kiiremini, intensiivsemalt selgeks teha, kellega on tal tegemist. Pealegi ei karjunud ta iialgi tehnilise personali peale, näitlejate ees pealegi. Selliseid olen ka küll ja küll näinud.
  • Mul on see viga, et ma mäletan halba kaua. Griša õpetas meile rollile lähenemist, et proovige kõigepealt sellest aru saada, sest te ei hakka ju niikuinii alati mängima seda, keda te tahate. Proovige rollist aru saada, siis andestada ja seejärel proovige neid rolle armastama hakata.
Olen oma elus alles niikaugel, et aru saada juba võin, isegi andestada, aga armastuseni... alati ei jõua.
  • Olen öelnud, et suhtumine näitlejasse seriaalitegijate poolt on nagu suhe ühekordsesse pritsi: võtsin, tõmbasin tühjaks... palun järgmine. Pealegi ei rääkinud ma tõelistest seriaalidest. Neid on ka. Seal on suhtumine teine.
  • Tead, need naljad tulevad siis, kui tahavad. Käsu peale ei ole ma neid kunagi rääkinud...
  • Meil oli eestikeelne lapsehoidja ja ma arvan, et esimene keel, mida rääkima hakkasin, oli just eesti keel. Kui vanemad vennad, kes Viiburis – elasime siis seal – ühes koolipingis istusid ja eesti keelt rääkisid, siis kutsuti vanemad kooli. Õpetaja ei saanud ju aru, mida nad räägivad.
Ise lõpetasin keskkooli vene keeles.
  • Sattusin ühel Tartu sõidul kõrvuti istuma Lennart Meriga. Meie tutvus pärines Tallinnfilmi aegadest.
Jutt läks vene kirjandusele. Meie ees istus üks vanahärra, kes kogu aeg midagi oma märkmikku üles tähendas ja samas poole kõrvaga meie poole küünitas.
Hiljem selgus, et see oli Paul Ariste. Pärast küsis Lennarti käest, et kellega ta rääkis. Keelepruugi järgi olevat tundunud Tartu kant. Lennart vastas, et arva ära, keelemees, ja tegi meid tuttavaks.
Ariste arvas, et peaks minusugust nagu mingit tsirkuselooma teistele ka näitama. Tegelikult ma olengi Tartus sündinud.


  • [Uude elukohta kolimisest:] Lapsed läksid just ära, oli mai lõpp, juuni algus. Ja ma tegin akna lahti – kõik aknatagune oli lillasid sireleid täis. Ja ka valged külaroosid pisikesed. Istusin seal ja see mõjus nii, et ma sain aru, kui väga vähe on inimesele vaja. On see võimalik, ma mõtlesin – et avad akna ja see kõik on sul seal ilusti raamitud aia sees. Terve aed täis margareetasid ja meelespäid. Ja teate, ues kohas ma sain aru, mis asi on vaikus. Õismäel oli kohe kuulda, millal puur välja võeti – kõike kuulsid.
  • [Filmist "Vee peal":] Ennast vaadata on jube. Kui mind seal ei oleks, poleks filmil viga.
  • Jumal, kuidas Peeter [Simm] oskab inimesi näha, kuidas ta oskab näitlejaid valida! Kõike sobitada. See on mulle kohutavalt tähtis, et kõik klapiks ja oleks normaalne õhkkond. Filmis ei saa teha midagi, hambad ristis – samas võib tulla just hea asi, kui on hambad ristis.
  • Need režissöörid on surnud, keda usaldasin. Kaljo Kiisk, Jüri Sillart. Kiisk lubas sul pakkuda oma nägemust ja võis raisata isegi operaatoritööd, see ei pruukinud pärast sissegi minna, aga sa võisid pakkuda asju välja. Peetriga sai samuti filmi tehes rääkida – ta loob sellise õhkkonna, et julged ise pakkuda.
  • Kui on hea etendus, siis see käib nagu tennis – tunned energiavahetust saaliga. Alati polegi oluline publiku reaktsioon. Palju hinnalisem on see, et saad aru: meil on publikuga dialoog, saalis on mõttekaaslased. Kuulav vaikus. Tähelepanu, millega jälgitakse.
  • Jooksin Pansole peaga kõhtu pärast teist vooru lavakunstikateedris. "Noh, närveerite?" küsis ta. Noogutasin. "Tulge esmaspäeval kindlasti," ütles ta. Ja ma sain aru, et ükskõik mis see inimene mulle ka ütleks, ma teeksin nii. Aga ma ei saanud sisse. Ja Panso ütles, et kui teater teid tõepoolest huvitab, minge teatrisse tööle!
  • Ja kui üldse näitleja saatusest rääkida, siis kõige suurem õnn on see, kui saab mängida rolli õiges vanuses. Kui see, keda näitleja kehastab, on 25aastane, siis ei tohiks ta ise olla üle 40.
  • Seda rääkis kord üks näitlejanna, kes töötab praegu Prahas. Ta ütles: kõige hullem on inimene, kel pole huumorimeelt. Kolm hüüumärki! Tal pole enam midagi karta, sest kõige jubedam asi on temaga juba juhtunud.
  • See on geenidega antud. Aga et see oleks sul tasemel, selleks on maitset vaja. Ja seda on vaja hakata juba lapsepõlves harima. See võib käest nii ära minna, et... Ma olen näinud näitlejate pealt, kuidas jäädakse klišeedesse kinni. Eneseiroonia on kõige ilusam aste huumorimeeles. Mõõdutunne. Maitse. See on tähtis.
  • [Nõukogude multifilmide dubleerimisest:] Milline luksus see oli! Meil olid täiesti vabad käed, võisid ise selle rolli teha... Praegu on nii, et on casting ja sa pead täpselt imiteerima, nagu on originaalis. Aga siis me võisime teha igasugu asju...
Arvo Kruusemendiga töötas koos administraator Meeri, kes ühel päeval helistas mulle – ta rääkis väikese vene aktsendiga –, et "no Mariakene, väike priske episjoodikene, väike episjoodikene!" Uurin, et millal – kahjuks ei saanud minna, mul olid etendused. "Oi kui kahju, meie filmitrupi ja Arvoga vaatasime, et see on Maria roll, täpselt Maria roll!" Ma olin juba intrigeeritud, et mis roll see siis on ka? "Oi, Maria, see on absoluutselt teie roll – üks vana vastik vares..."
  • Eks minu kohta on ka kriitikat tehtud, aga kõige tähtsam – kas ma pean ütlejast lugu? Kui palju ta üldse on elus teatrit näinud? Ja peamine, kas ta üldse armastab teatrit?
  • Kõik, kes lähevad üles Toompeale [lavakunstikateedrisse] või Viljandisse [kultuuriakadeemiasse], peavad teadma, kuhu nad lähevad. Teater pole õigusnõuandla.
  • [Elust:] Kõik oli tööle pühendatud, kahjuks, ja perele mitte nii palju. Ma pole isegi dekreedis olnud, ma ei teadnud, et selline asi üldse olemas on.
  • [Rasedusest:] Kõik kostüümid olid nagu langevarjud, kahes mängisingi rasedat. 16. juunil mängisin, 19. juunil sünnitasin ja augusti alguses olin Moskvas laval. Ja nii läkski edasi.
  • Emal oli väga raske saada isa surmast üle ja minu tütar äratas ta justkui ellu. Ta on minu ja vendade lapsed kõik üles kasvatanud, ta oli niivõrd tubli inimene. Randa minna kolme väikese lapsega!? Samal ajal oli ju vaja ka süüa teha, järjekordades seista. Kangelane!
  • [Maria ema teatrikriitikast:] See võis mõjuda nii, et – peldiku taha, kuul pähe! Ükskord tahtis hästi öelda, siis ütles, et "seal, kus sa vait olid, oli juba päris normaalne".
  • Lastest on kahju, nad ei käi enam nii palju uisutamas, suusatamas, ei loe nii palju raamatuid. Neil pole seda, mis oli meil – lugesime raamatuid ja mõtlesime ise enda jaoks välja need tegelaskujud. Ja mulle ei meeldi see ütlus, et "vahet pole"! Kuidas pole vahet?
  • Mäletan 50ndate keskpaika, kui olid suhkrusabad. Kui raadios oli Levitan – Stalini lemmikdiktor, Hitler lubas ta esimesena üles puua –, siis jooksin alati peitu. Selle häälega seostus mul sõjaajahirm. 60ndad olid midagi muud, tuli vabadust veidi, Siberist tulid inimesed tagasi.
  • [Vastumeelsusest intervjuude suhtes:] Iseendast peab rääkida oskama. Kui olen lugenud näitlejate memuaare, ei meeldi mulle neist ükski. See on sama, kui mulle hakatakse selgitama, mida ma pean muusikas kuulama. Mulle see ei meeldi. Kui ma tahan, hakkan ise uurima.


  • Huumorimeel, eneseiroonia ja väärikus – need on elus kõige olulisemad ilusad asjad.
  • Mõtlen numbrites ja kõige rohkem meeldib mulle number üks. Paikapanev number, dominantnumber.
  • Vaja on huumorimeelt ja head kasvatust. Tänapäeval on see suur haruldus.
  • Kõige hullemad asjad on ambitsioonid, millel ei ole muud katet kui tühipaljas "küll ma teeksin, kui mul lastaks". Teater ei saa olla näitlejaile hoolekandeasutus.
  • Parem, kui tark sõimata võtab, kui mõni rumal kiidab. [---] Muidu seisa siis seal kusagil kirjas nagu lehm lillepärjaga. Ega see nii väga kole asi olegi, multikatest vaadata – päris armas. Aga kui multikatest rääkida, siis parem juba siil udus!

Tema kohta

muuda
  • Teatrirahva suus on Maria algusest peale olnud ikka Maša. Nii praegugi, endastmõistetavalt järjest peale kasvavate teatrinoorte jaokski. Lihtne ja loomulik, samas aukartust äratav. Üks legend räägib, et kui 1990-ndail noor nimekaim Maria Avdjuško Draamateatrisse tööle asus, palunud Klenskaja end edaspidi kutsuda Lihtsalt Mariaks.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Maria_Klenskaja&oldid=89078"