Näitleja

isik, kes näitleb dramaatilises või koomilises etenduses ja töötab filmis, televisioonis, teatris või raadios
(Ümber suunatud leheküljelt Näitlejanna)
William Hogarth, "David Garrick Richard III rollis" (u 1745)
Honoré Daumier (1808–1879), "Näitleja peegli ees poseerimas", s.d.
Sarah Bernhardt, autoportree (1910)
Johannes Greenberg, "Näitlejanna" (1943)

Proosa

muuda
  • Nad väljusid, kõndides selle kauni rühiga, mis omandatakse alles aastatepikkuse treeningu viljana: iga nende liigutus oli lihvitud. See oli professionalism, mille näitlejad toovad alateadvuslikult kaasa ka igapäevaellu ja mis kõrvaltvaatajale paistab sageli võltsina. Kuid tegelikult on see võlts ainult siis, kui näitlejad on veel päris algajad, kogemuste kasvades muutub see loomupäraseks. Muidugi, nad näitlevad ka elus, kuid hoopiski mitte selles mõttes, nagu tavatsevad ütelda kriitikud. (lk 28)
  • Enamik näitlejatest on väljaspool teatrit seisjatega suhtlemiseks omandanud hoopis erilise käitumisjoone. Selles ei ole sedavõrd teesklust kui just oma persona esiplaanile nihutamist: see on isiklikuks etteasteks varutud mask. Nad tahavad näidata, kui sarnased on nad ülejäänud inimkonnaga, mis on snobismi üsna süütu vorm. Peaksite neid nägema, kui viimanegi külaline on lahkunud: persona, mille nad on loonud, on neile endale tavaliselt ülimalt vastik. (lk 35)


  • Rituaal mitte ainult ei aita meil valida kogemusi, millele oma tähelepanu koondada. See on loov ka esituse tasemel. Sest väline sümbol võib salapärasel kombel aidata kaasa aju ja keha koordineerimisele. Näitlejate mälestustes räägitakse tihti juhtumeist, kus mingist materiaalsest sümbolist on olnud tõhusat abi: näitleja tunneb oma osa, teab täpselt, kuidas ta tahab seda tõlgendada. Kuid intellektuaalsest teadmisest, mida tuleb teha, ei piisa veel vajaliku tegevuseni jõudmiseks. Ta pingutab lakkamatult, kuid vaev jääb viljatuks. Ühel päeval ulatatakse talle mingi rekvisiit - kübar või roheline vihmavari ja selle sümboli toel realiseeruvad teadmine ja kavatsus äkitselt laitmatuks esituseks.


  • Jaan Saul oli näitleja. Ning näitleja hauda kaitsevad ainult kaasaegsete mälestused teatrietendustest, sest peale elavate inimsüdamete ja -ajude pole midagi, mis suudaks vahetult vastu võtta ja säilitada näitleja kunsti. Ent mälestused tuhmuvad ja hajuvad, vaimustus jahtub. Mõnda aega elab mälestus olnud vaimustusest, kuni lõpuks jääb ainsana järele kultuurilooline fakt, et oli kord sellenimeline näitleja.


  • Minu eluaja jooksul pole niipalju etendusi ära jäänud või ära muudetud kui paari viimase aastaga. Omal ajal ei kujutanud ette, et üldse nii saab olla. Näitleja tuli kas või poolsurnult välja. Või siis tuli teine näitleja ja asendas, mängis raamatuga, aga etendust ära ei jäetud. Seepärast pidi näitleja ka alati kättesaadav olema. Teatama, kust teda leida võib. Praegu sõidavad lapsed bussidega teatrisse, aga etendus jääb ära. Keda me narrime? Mis jääb selle väikese inimese hinge, kes tuli võib-olla esimest korda teatrisse? (lk 12-13)
  • Näitleja peab proove saama, tal on selleks õigus. Seda on tal õigus nõuda. Ja siis oleneb sellest, kuidas ta töö ära teeb, muidugi on võimalus, et ei viitsi, teeb üle jala... (lk 13)
  • Praegu on tendents moodustada ühe teatri sees lavastajate oma meeskondi. Need on siis "kaasamõtlejad". Vaat see tsunftivaim on praeguse teatri nähtus. Kui meid pärast Draamastuudio kooli tööle võeti, siis sind vajas teater. Siis ei olnud nii, et see on ainult Särevi näitleja või see on Kalmeti näitleja. Sa olid Draamateatri näitleja. Oli üks kollektiiv ja kõik olid kaasamõtlejad. Mulle on arusaamatu jutt, et küll see ja teine lavastaja on paha ja vastupidi, küll see näitleja on ebahuvitav ja andetu. Aga kuidas nad kõik on saanud kooli lõpetada, kui nad on andetud? Milleks siis valmistatakse ette noori näitlejaid, kes igale lavastajale ei kõlba? On see siis juhuslikkus? Juhuslikult oled saanud sisse ja juhuslikult sinus keegi midagi avastab. Kuskil on mingi viga. Vanal ajal võeti sind oskustööliseks, pidid oskama iga rolli teha. Kui välja ei tulnud, ei sõlmitud kevadel lepingutki.
Ja teisest küljest, kui olla lavastaja suhtes juba ette seesmiselt tõrges, siis ei tule tööst midagi välja. Siis sa ei usalda ju ühtki lavastaja märkust! Aga näitleja ei peaks hoolima, on see lavastaja noor või vana, nii- või teistsugune. Kui hakkan tööle, pean lavastajat usaldama. Karid võivad tulla alles siis, kui me midagi teeme, mitte varem. Kui suhtutakse üleolevalt lavastajasse, siis ongi võimatu tööd teha, liiga palju on lisapingeid. (lk 13)
  • Aeg on andnud praegu näitlejale suurema kindluse oma õiguste eest võitlemisel. Enne pidi ta enam arvestama teistega, teatriga, tema eksistents olenes sellest rohkem. Ka siis nuriseti, aga mitte nii pretensioonikalt. Midagi on väga liimist lahti, mis sunnib näitlejat niimoodi nurisema. Entusiasmi ja avaliolekut oleks justkui vähemaks jäänud. (lk 14)
  • Muidugi, näitleja peab väärilise tasu saama. Aga minu arusaamist mööda toob selline eksperimendi korraldus küll ainult paksu verd. On tulnud väga inetuid hõõrumisi, minnakse praktiliselt kopikate pärast üksteisele kallale. Kas see ongi nüüd see näitleja õnn, et hakatakse üht rubla pikemaks venitama...? Mina ei tea eesti teatri ajaloost ühtki rikast näitlejat. Ta vist jääbki igavesti vaeseks. Aga praegu on raha lõhn juba liiga sõõrmeis. Mind kutsuti hiljuti kohtuma ja küsiti, kui suur on mu punkt, kuidas mulle maksta tuleb. Mina imestasin: nalja teete või, ma tulin ju teiega kohtuma, ma ei võta selle eest mingit tasu. Nemad olid omakorda arusaamatuses. Kuidas? Mõned näitlejad küsivad vähemasti... Muidugi, ma saan aru, et noortel näitlejatel on praeguste palkade juures raske oma elu korraldada. Ja kui siis juhtub veel, et naisnäitlejal on väike laps, võetakse seda juba sellise ilmaimena, et oeh... täna pole võimalik see ja homme teine! Seepärast olen alati imetlenud Anu Lampi. Tal on kolm väikest poissi ja samas võib öelda, et ta kannab ju Noorsooteatri repertuaari, aga töö suhtes ei tee ta endale mingit hinnaalandust. Olen seda tähele pannud kas või tema ettevalmistuses raadio lugemistundideks. Ja ma ei tea korda, kui Anul poleks olnud nakatavalt hea tuju. Tema näos on kogu aeg päike. Tema olekus on midagi antiikset. Kuidas ma seda nüüd ütlen, ta on täiesti eestiaegne näitlejatüüp. Minu jaoks naisnäitleja ideaal. (lk 15)


  • Vanaema tõusis püsti ning samal ajal astus kõrtsituppa mitu näitlejat; nemad lõhkusid lumma. Näitlejatel on kombeks tarvitada ära kogu ruum enda ümber.
    • Terry Pratchett, "Õed nõiduses", tlk Piret Purru ja Aet Varik, 2001, lk 46

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel