Maxine Kumin

Maxine Kumin (neiupõlvenimega Winokur; 6. juuni 1925, Philadelphia, Pennsylvania, USA - 6. veebruar 2014, Warner, New Hampshire, USA) oli USA luuletaja.

Luule

Ja oletame, et Mantovasse jõuavad armastajad,
lasevad krüptist jalga, mis edasi? Alustame
poisist, ajamata habemega. Ehkki ta pole, olge mulle tunnistajaks,
mingi nõme kukeke, on ta lõual alles munakollane.
Tema räbaldunud mantel laperdab, tilgub nina mis kole.
Vaesel tüdrukul praerasva suits ajab silmad veele.
Ehkki esimese lapse tagumik veel kuivadagi jõudnud pole,
on üsas järjekordne Montague juba pandud teele.
Tüdruk iganädalast kirja Ammele ketrab visalt,
kes tihkab läkitada talle Balthasariga särgi,
kord kuus saadab kukrutäie raha ta isa.
Verona uudised? Lõhnavad alati sõja järgi.
Ebaõigluse heastamiseks aastaid nõuab neilt kibe saatus.
Häbematult pikaks venib see viies vaatus.

Maxine Kumin, "Purgatoorium" ("Purgatory"), poets.org ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

...
Mind kasvatati Vana Testamendi vaimus.
Selle kõneleb Jumal Moosese, Noa ja
Saamueliga ning nemad vastavad.
Inimesed vestlevad inglitega. Mõned
loomad vestlevad inimestega.
See on lihtne maailm, täis piiriületusi.
Taevas on õhuline Kuski ja Jumalal
on vastik iseloom, kui teda ärritatakse,
ent kui kuskil ongi Põrgu, ei öelda sest suurt midagi.
Pole pikasabalist Kuradit, pole igavest põrgutuld

ja pole ka valikut, kellena tagasi tulla.
...

Maxine Kumin, "Rahvuspargis" ("In the Park"), poets.org; luulekogust "Nurture", 1989 ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}