Mutimullahunnik

Proosa

Juba — nii mõjuvad nimekirjad — hakkame haigutama. Kui loetlemise katki jätame, siis sellepärast, et loend on tüütu, mitte sellepärast, et see lõppenud oleks. Seda on veel üheksakümmend üheksa lehekülge ja kogu väljamakstud summa ulatub mitme tuhandeni — see teeb praeguses rahas miljoneid. Ja kui tema päev kulges nõnda, siis õhtuti arvutas lord Orlando taas, kui kalliks läheb miljoni mutimullahunniku tasandamine, kui meestele maksta kümme penni tunnis; ja veel: mitu tsentnerit naelu, viis ja pool penni kortel, on vaja, et parandada parki ümbritsev tara, mille ümbermõõt on viisteist miili. Ja nii edasi ja nii edasi.

Lugu, ütleme, on igav, sest üks kapp on üpris sarnane teisega ja üks mutimullahunnik ei erine kuigi palju miljonist teisest. See läks Orlandole maksma mõne meeldiva reisi; ja mõne toreda seikluse.

Virginia Woolf, "Orlando", tlk Riina Jesmin, 2016, lk 70

Mida kujutab endast kevadine loojang?

Kas oleme juba jõudnud asja tuumani, kas tee enam edasi ei vii? Me oleme juba sõnade viimsel piiril, sõnad on juba kummituslikud, jampslikud ja loetamatud. Ja ometi alles nende piiri taga algab see, mis on kevades haaramatut ja kirjeldamatut. Loojangu müsteerium! Alles väljaspool meie sõnade haardeulatust, seal, kuhu meie sõnade maagia enam ei küüni, kohiseb see tume ja hõlmamatu stiihia. Sõna laguneb siin elementideks laiali, naaseb oma etümoloogiasse, läheb tagasi sisemusse, oma tumeda juureni. Mida see tähendab - juureni? Me mõistame seda sõna-sõnalt. On järjest hämaram, meie sõnad eksivad hämarate assotsiatsioonide vahele: Acheron, Orcus, Hades... Kas tunnete, kuidas nendest sõnadest kõik süngemaks muutub, kuidas kõik mureneb nagu mutimullahunnik, õhus oleks justkui mulla, keldri, haua lõhna? Mida kujutab endast kevadine loojang? Veel kord küsime seda, meie küsimuste rahutut refrääni, millele ei ole vastust.

Bruno Schulz, "Kevad" XVII jutukogus "Liivakella sanatoorium", tlk Hendrik Lindepuu, LR 10-12 2019, lk 44

Mutil on maa all umbes 30—60 sentimeetri sügavuses 12—15 sentimeetri läbimõõduga pesakamber, mis asub ligipääsmatus paigas, tavaliselt puujuurte all, mille põhi on kaetud pehmete lehtede, sambla ja taimejuurtega. Pesa ümber on kaks ringkäiku, üks kõrgemal, teine madalamal. Need käigud on rõngakujulised ja omavahel viie sirge käiguga ühenduses. Pessa pääseb mutt ainult ülemisest ringkäigust, kust kaks kuni kolm käiku otseteed sinna viivad. Mutt naudib siin mugavat puhkust pärast väsitavat jahti. Pesakamber on loomale ühtlasi varjupaigaks ja seisab jahimaadega ühenduses radiaalsete käikude kaudu. Käigud on küllaltki avarad ja tiheda seinaga, kus loom saab hädakorral imekiiresti liikuda ja pesast põgeneda. Pesakambri läheduses ei ole maapinnal ühtegi mullahunnikut. Kõik käikude uuristamisel vabanenud muld on surutud käikude seinasse, mistõttu need on hästi tihedad ja siledad. Jahimaa on aga igapidi käike täis. Kui neisse koguneb palju lahtist mulda, teeb mutt käigu ülespoole ja lükkab mulla välja. Tekib mutimullahunnik. Jahikäigud uuristatakse ruttu ja nad on ajutised. Mutt käib oma jahimaa läbi mitu korda päevas ning tuleb siis pessa puhkama.
- Kustas Põldmaa, "Nurmelt ja niidult", 1976, lk 23

Luule

Köömnepuhmas üle põlluraja
peened oksad kohevile ajab.
Muti muldse katusega maja
mustendamas keset kummeleid.

Milvi Seping, "Põlluteel" (1959), kogus "Heliseval sillal" (1961), lk 54

Üle põllu
onu Heino
kompas jalas
kummikud.
Villasokid jalas
kuid mis sest,
kui pääs on hääl
ja jalus
mutimullahunnikud.

Aleksander Müller, "Onu Heino" teosevalimikus "Mülleri jutlused" (2006), lk 91