Rahvaloendus

PiibelRedigeeri

  • Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas.
2 See esmakordne üleskirjutus toimus ajal, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja.
3 Ja kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna.
4 Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt,
5 et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel.
6 Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama.


ProosaRedigeeri

  • Viimane rahvaloendus tegi kindlaks, et liiduvabariikide elanikkond moodustab sada nelikümmend kolm miljonit inimest. Kui kõrvale heita üheksakümmend miljonit talupoega, kes toolide asemel tarvitavad pinke, lavatseid ja muldrikke, Idas aga kulunud vaipu ja matte, siis jääb ikkagi viiskümmend miljonit inimest, kelle koduses elus toolid on esmajärgulise tähtsusega mööbliesemed. Kui aga arvestame võimalikke arvutusvigu ja mõnede Liidu kodanike harjumust istuda kahe tooli vahel ning vähendame nende üldarvu igaks juhuks poole võrra, siis leiame, et meie maal peab olema vähemalt kakskümmend kuus ja pool miljonit tooli. Tõepärasuse huvides loobume veel kuuest ja poolest miljonist. Järelejäänud kakskümmend miljonit on minimaalne arv.
Kesk seda toolide ookeani, mis on tehtud pähklist, tammest, saarest, palisandrist, punasest puust ja karjala kasest, kesk kuuse- ja männitoole peavad romaani kangelased leidma painutatud jalgadega pähklipuust Gambsi tooli, mille Inglise sitsiga ületõmmatud kõhus on peidus madam Petuhhova aarded. (lk 159)

LuuleRedigeeri

...
Vana naine ohkab.
"Poeg on Soomes vangis, tütar Berliinis …"
"Aijaah," saab rahvaloendaja aru.
Ei oska hästi edasi sõnu seada.
"Etsiis üksi…"
"Puha üksi."
"Kes siis mina olen?" kostab teisest toast
käre vanamehehääl.
"Sina ole vait! Ega nad iga lolli ja joodikut ka ei loe!"
...
Külm, pime ja märg. Hirmus. Eestimaa talv.
Rahvaloendaja hüpleb lompide vahel,
libiseb kiilasjääl ja komberdab poris.
Linnas kumab tulesid. Ta läheb üle tee.
Astub majja. Uks tehakse lahkesti lahti.
Ilus noor naine laseb ta sisse. Istuvad,
naine pakub suppi.
"Üksi elate siin?" küsib rahvaloendaja muigamisi,
tõstab lusikaga suppi, püüab mitte luristada.
"Sinuga elades, kallis, on alati natuke,
nagu elaks üksi," ütleb kaunis neid,
silmi supikausist tõstmata.
...
Külm, pime ja märg. Lõõtsub lõikav tuul.
Eestimaa talv.
Rahvaloendaja pressib end majade vahel
vastutuult.
Ta jõuab tohutu paneelmaja ette.
Mõlemal pool ulatub see nii kaugele,
kui silm seletab.
Ülal kaob pilvisse.
Rahvaloendaja ohkab ja astub tuulekotta.
Koridoris seisab vana mees ja laseb ta sisse.
Vaatab teda ja ütleb:
"Näe, ootasin-ootasin. Aga ära ootasin.
Mina olengi viimane eestlane."
...
Vana mees istub laua taga.
Ja põrnitseb rahvaloendajat.
"Üksi elate siin?"
"Üksi," rehmab vanamees mornilt, "teadagi üksi!"
"Lapsi on?"
"On-on. Ja pane see ka kirja, et poeg
on mul ilge siga. Siga ja tõbras! Pane-pane."
"Isa, sellist lahtrit ei ole."

 
Vikipeedias leidub artikkel