Kokkuhoid

(Ümber suunatud leheküljelt Säästmine)

DraamaRedigeeri

Ja ära laenu võta ega anna:
laen tihti ise kaob ja sõbra kaotab
ning võlg teeb tömbiks kokkuhoiu tera.

  • William Shakespeare, "Hamlet", I vaatus, 3. stseen, Polonius Laertesele. Tlk Georg Meri, "Kogutud teosed", 2014, lk 1167

ProosaRedigeeri

  • On olemas, kummaline öeldagi, surmapõlgust ja vaprust, mis on eemaletõukavam ja põlastusväärsem kui hirm — see on nimelt kaupmeeste ja teiste rahateenimisele pühendunud inimeste oma, kes ülimalt sageli, pisima teenistuse või räpase kokkuhoiu nimel, keelduvad kangekaelselt ettevaatusest ja enese alalhoiuks vajalikest abinõudest ning seavad end ülimatesse ohtudesse, milles nad mitte just harva ka näruste kangelastena haledalt otsa leiavad.


  • Eri vürtside või muude maitselisandite segamine nõuab suurepärast otsustusvõimet, et saavutada peen maitse ühegi osa kohatu ülekaaluta. Üksnes rohmakas kokakunstis lastakse sibula, pipra, küüslaugu, muskaadi või šaloti maitsel laiutada. Reeglina tuleks soola tarvitada säästlikult.
    • Judith Montefiore, "Juudi käsiraamat", 1846, sissejuhatus kokaraamatusse, "Tähelepanekuid koka tarbeks"


  • Ummistunud kraanikausi pärast pole mul mingit isu koju minna, mul pole ka isu kõndida, niisiis ma jään kõnniteele seisma, selg ühe suure poe poole, vaatan inimesi, kes sisse-välja käivad, ja mõtlen, et need, kes välja tulevad, peaksid sisse jääma, ja need, kes sisse lähevad, peaksid välja jääma, see hoiaks kokku terve hea hulga liigutusi.
See oleks hea nõuanne, aga nad ei kuulaks mind. Nii ma ei ütlegi midagi, ma seisan paigal, siin, sissekäigu juures pole mul külm, sest poe pidevalt avatud ustest hoovab soojust ja ma tunnen ennast peaaegu niisama hästi kui ennist kodus istudes.


  • Ei ole mina oma ema ja isa kohtumõistja. Igaüks elab oma elu iseviisi ja oma tõekspidamiste järgi. Kui ema ei suutnud isa joomist ohjata ega suutnud talle selgeks teha, et nad prooviksid kas või üks-kaks kuud kehvemalt süüa, et pääseda sinise vihiku orjusest - sularahaga makstes mõtled juba, kui palju mida osta -, oli see ema valik, mitte minu. Ja kuigi ma ei tüki hindama oma vanemate elu, hiilib minusse jälle see vana pelutav tunne, et võib-olla teen neile siiski liiga. Et ma ei tohi minevikku tuua päevavalguse kätte, mida mu kallid surnud ei talu. Et ma peaksin nad rahule jätma. Aga kas see oleks siis parem, kui ma teeksin nad olematuks, just nagu poleks neid olemas olnudki. Või oleksid surnud noorelt, nii nagu vanaema ja vanaisa kolmas laps Elmar, kes elas vaid paar kuud.




  • Ma tean. See on show. Mida ma etendan Jumalale. Teistele ma sellest ei räägi, piinlik on, ei saadaks aru. Mõtlevad, et olen nupust nikastanud. Või siis tõesti nii vaene. Aga see on kahtlane. Nii vaene inimene on juba kahtlane. Ma muidugi ootan, millal Jumal märkab ja mulle suurema summa raha saadab. Kas ma pole seda siis oma kangelasliku kokkuhoiuga ära teeninud? Näe, isegi palged on lohku vajunud ja halliks läinud, tõesti pole enam isu... Jumal? Üldiselt ta ei reageeri. Sellisele ootusele. Ma olen tähele pannud. Ennem tüdinen ma ise oma tsirkusest ära. Lähen ja ostan ühe kalli asja. See maksab kindlasti rohkem kui kõik see, mis ma mitme kuuga olen suutnud kokku hoida. Mul on ükskõik. Ja siis tuleb kuskilt raha. Millalgi, kuidagi. Seni on tulnud. Muidugi, ma olen vahepeal ikka midagi teinud ka. Rahahädas võin päris töökaks muutuda.