Sõjatehnika

Proosa muuda

Ning lõpuks: Marconi olevat aparaadi leidnud, millega sõna tõsises mõttes läbi seina ja ka kaugusesse võidavat näha. Nii siis — ruum kaotab silmaga vaatamisel oma tähenduse. Nõnda võiksime viimaks niisama hästi ümber maakera vaadata, nagu me praegu sõidame või telegrafeerime. Ja mis keelaks meid siis kas või kesk Vaikist ookeani merelahingut või kesk-Saharat õhulahingut andmast, kuna me ise Berlinis või Londonis aparaatide juures istume, lõhnav Mokka kohv — muidugi punase turbaniga türklase valmistatud — nina all ja suitsev havanna hambus. Aga mitte ainult seda! Isegi maasõja võiksime põhjalikult reformeerida, kultuuriliseks teha. Nüüd ühendame võitlusliini üksikud osad telegraafi ja telefooni abil ning piiratud kindlustest saame teateid õhulaevade ja traadita telegraafi kaudu. Tulevikus ei saada meie enam mehi sõjaliinile, vaid ainult masinad, mis töötavad automaatlikult. Automaatlikult juhitud masinatega veame ka laskemasinatele moona ning sõda käib kui "Vene vile". Ise käime lahingute ajal tsirkuses või kinos, jookseme ise võitu või laseme hobused võitu joosta. Kui meil aga varandust jätkub, siis ostame Marconi täiendatud aparaadi, istume kaarta mängides laua taga ja heidame vahetevahel pilgu lahinguväljale, kus masinad meie eest ennastsalgavalt surevad. Lahingumüra kuulamiseks pole mingisugust aparaati tarvis, sest see kostab selgesti ka sadade ja tuhandete verstade taha. Siis on ka ajajärk kätte jõudnud, kus mitte ainult masinate leidjatele aumärka ei annetata ega ausambaid ei ehitata, vaid kus ka masinate kangelasemeelest suured, paksud raamatud kirjutatakse, mida alg-, kesk- ja ülikoolis õpitakse ning õpetatakse. Et masinad purustavad ja hävitavad, kui nad selleks on ehitatud, selle üle ei imesta siis enam keegi, sest masinaid leides ja ehitades on ka inimene ise masinaks saanud, on masina hinge, kõlbluse ja usu omandanud. Siis on sõda suur rõõmupüha, kuhu rahvas nagu tsirkusesse või härgade võitlusele kokku voolab: pane platside hinnad ei tea kui kõrged, ikka on "publikumi" küll.
- A. H. Tammsaare, "Masin masina vastu", rmt: "Sõjamõtted" (1919), lk 49-50

Eesti üle 80-aastane põlevkivitööstus on maailmas ainulaadne. Kohaliku energiaressursina võimaldas suhteliselt kõrge kütteväärtusega kukersiidi kasutusele võtmine 1920. aastatel saavutada Eesti energeetilise sõltumatuse ja sellega ka riikliku iseseisvuse. Teise maailmasõja künnisel tundsid eesti eriomadustega põlevkiviõli vastu huvi mõlemad sõdivad pooled, ühed oma allveelaevade ja muu sõjatehnika toitmiseks, teised oma Kaug-Põhjas tegutsevate laevade ja sõjatehnika jaoks...
- Aili Kogerman, "Väljaandja saatesõna", rmt: Emil Kuhi, "Mälestusi", I raamat, 1999, lk 7-8

Vetinari ohkas. See murelik mees tema ees, kes hoolis kõigest elavast nii väga, et tegi tolmu pühkides ämblike ümber hoolega ringi, oli kunagi leiutanud seadeldise, mis tulistas tohutu jõuga välja tinakuule. Ta oli arvanud, et sellest võiks ohtlike loomade vastu kasu olla. Ta oli konstrueerinud masina, mis võis hävitada terveid mägesid. Tema meelest oleks sellest abi kaevandustööstusele. Siin oli mees, kes võis tee joomise kõrval sirgeldada paberile relva kujuteldamatute masside hävitamiseks - ja seda tühjadele kohtadele ülipeene joonistuse kõrval, mis andis edasi inimnaeratuse õrna ilu. Ja relva osad nummerdatult eraldi välja tuua. Ja kui seda talle ette heita, siis ütleks ta: jah, aga saate aru, selline asi muudaks sõjad täiesti võimatuks! Sest mitte keegi ei julgeks seda kasutada.
- Terry Pratchett, "Viies elevant". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Varrak 2006, lk 59

Vene sõjaväe manöövrid Ukraina piiri lähedal jätkuvad. Õhtupoolikul saabusid sinna uusimad Vene tankid T-90. Eraldi jõudis piirile kümme mobiilset agitatsioonijaama ZS-82. Neid soomuskorpuses ja ratastel valjuhääldajaid pole Teise maailmasõja aegadest saadik sisuliselt enam kasutatud Ka Teise maailmasõja ajal kasutas neid peaasjalikult Saksa fašistlik armee, nemad pruukisid neid selleks, et kutsuda nõukogude sõdureid ja partisane üles ennast vangi andma. Ei oska arvatagi, mis ajast need sõidukid pärinevad, kuid on täiesti võimalik, et neil on turjal oma 40 aastat ning need on juba kaua vedelenud unustatuna kusagil sõjatehnika ladudes. Nüüd aga toodi need spetsiaalselt manöövrite jaoks uuesti välja ja tehti reaalsetes lahingutingimustes kasutamiseks töökorda. Mobiilsed agitatsioonijaamad on ette nähtud sõnumite kuuldavaks tegemiseks kuni kuue kilomeetri ulatuses. Teadete edastamiseks võib kasutada helisalvestusi, kuid teksti on võimalik sisse lugeda ka kuni 500 meetri kaugusele ulatuva juhtme kaudu. See tähendab, et agitaator, kelle häält 1000-vatisest valjuhääldist üle kantakse, võib sõidukist eemal võpsikus kükitada, et juhul kui sõiduk tabamuse peaks saama, eluga pääseda ning oma häälest mitte ilma jääda.
- Andrei Kurkov, "Ukraina päevik. Ülestähendusi kriisikoldest", 28. märts 2014. Tõlkinud Anu Wintschalek, 2014, lk 169-170