Aino Kajaniemi

Aino Kajaniemi (sündinud 18. septembril 1955) on Soome tekstiilikunstnik.

Intervjuud

[Vaibakunstist:] Tehnika võib olla ühendaja nagu Nokia!
Tahan kunstis käsitleda tundeid, iseäranis kurbi tundeid, ja kui segan need soojade materjalidega, on tulemus optimistlik. Minule on lihtsam luua pilti halbadest kui headest tunnetest.
See on nagu sümbolismis: tunded äratavad mingid vormid. Enamasti loon must-valgeid pilte. Värve hakkasin esmakordselt kasutama alles kolm aastat tagasi.
Nooremana oli mul nii palju tugevaid tundeid, et suutsin vaid must-valget kasutades mingi korrastatuse saavutada. Värvid teevad minu jaoks kõik hoopis keerulisemaks. Kolme aasta eest käisin Mehhikos, et õppida värve kasutama, ent see ebaõnnestus.
Olen nüüd vanem ja rahulikum, tunded pole enam nii intensiivsed ja värve on seetõttu kergem kasutada. Kui hakkasin tegema värvilisi gobelääne, tundsin, et suudan käsitleda ka rõõmsamaid teemasid. Aga inimesed ja värvid koos mu töödele ei mahu, mõlemad on väga intensiivsed ja emotsionaalsed, kõike saab liiga palju.
Kaasaegne kunst pole sageli ilus. Mulle on oluline luua ilu, aga ma ei taha, et mu kunst oleks dekoratsioon. Tänapäeval pole see soov paraku piisavalt respekteeritud. Samas on mu töödes alati väike intriig, disharmoonia säde. Äsja oli mul näitus Barcelonas. Sealne galerist ei öelnud kaks päeva mu tööde kohta sõnagi. Viimaks ütles ta, et on mõelnud ja mõelnud ning leidnud tööde iseloomustamiseks ühe sõna: süütus.
On suurepärane, kui tõde pole vaid üks.
Olen tänaseks piltvaipu loonud enam kui poole oma elust. Ma ei ole teinud erilisi valikuid, tekstiilikunstnikuks saamine kulges väga loomulikult: isa kogus käsitsi tehtud vaipu, vanaema oli osav käsitööline. Kui olin noor, tahtsid kõik tüdrukud midagi oma kätega tekstiilivallas luua, samuti nagu poisid teha midagi puidust. Nüüd on teisiti. Piltvaipadeni jõudsin ülikoolis. Tegin hulga kavandeid ja õppejõud ütles, et on vaid üks tehnika, milles võiksin oma kavandid ellu viia: see on gobelään. Mulle meeldib joonistada, aga ehtsaks ja elusaks saavad mu joonistused alles piltvaibana.
Eelistan linast, aga see sõltub ikkagi kavandist, milliseid materjale peaksin kasutama, kas metalli, linast või hoopis plastikut. Eelistan mitte kasutada akrüüli või naftast valmistatud materjale. Kasutan palju vanu asju, mida saan sõpradelt, ostan täikalt. Aga tegu pole raudse põhimõttega, ma ei mõtle pidevalt loodusele – kõik sõltub kavandist.
Arvan, et sama resultaati pole võimalik saavutada ühegi teise tehnikaga: piltvaip on unikaalne.
Tekstiilikunst on paljudest visuaalse dominandiga kunstiliikidest sensuaalsem.

Jah, sest meis kõigis on tekstiili kompimiskogemus sees. Sa ei pea vaipa katsuma, et tajuda, kuidas see tunduda võiks.

Kui esmakordselt oma töid Helsingis müüki panna tahtsin, soovis galerist, et mu gobeläänid oleksid raamitud. Raamimiskojas kirjutas töömees arvele "käsitöö raamimine". See vihastas mind. Aga kuulun kunstnike liitu ja usun, et teised liidu liikmed peavad mu töid kunstiks, keegi pole mulle vähemalt vastupidist väitnud.
Soomes on meessoost tekstiilikunstnikke, kuid mitte vaibameistreid. Mulle on naiselik aspekt küllalt oluline – tekstiilikunst on Soomes olnud naiste ala. Piltvaipu luues tunnen end järjepidevuse kandjana ning minu jaoks on see kindlasti pigem rikkus kui taak. Paljud peavad gobeläänikudumist konservatiivseks alaks, aga minu jaoks on see sedavõrd konservatiivne, et on postmodernistlik. Piltvaibatehnika on väga lihtne, paindlik ja mänguline, gobeläänil ei pea tingimata olema pilt, traditsioonist lähtumine on vaid üks võimalikest valikutest.
Kui istun vaipa looma, aeg justkui peatub. Aga vaja on see aeg võtta, leida.
- Aino Kajaniemi, intervjuu: Kaidi Tago, "Gobelään ühendab sõnumi ja traditsiooni", Sirp, 08.12.2006